R, 977. päev: do not try this at home

On selgunud Antwerpeni piltidelt kuu aega tagasi avastatud laigu olemus: see on tolm fotoka sensoril. Teades kunagise filmifotokaga saadud kogemust, et mattklaasi puhtana hoidmiseks ei ole seda vaja puhastada (sest iga puhastamiskatsega tuli sinna tolmu juurde), ja teades, kui lihtne on puhastamisel sensorit kahjustada, samuti seda, kui tolmurohke on kohatise vaipkattega korter, olen mõneti kurb (tarkvaraga saab tolmu küll ära, aga iga pilt tuleb töödelda eraldi). Uurin, mida ütleb fotoka käsiraamat. Seal on soovitatud puhuda kummipuhuriga ja kategooriliselt keelatud puhuda suruõhuga. Proovin kummipuhuriga (näen kübet silmagagi) ja muidugi mõista tekib sensorile sodi juurde! Uus sodi õnneks eemaldub järgmise sensoriväristamisega, aga muret tekitanud plekk püsib piltidel edasi. Kui teha näiteks kirikutorniga püstipilt, jääb tolmulaik paremale taevasse kogu maailmale näha (kuigi pärast tänast aktsiooni on laik läinud justkui pisut hägusemaks). Samas olen leidnud DPP-lt tolmu eemaldamise funktsiooni, nõnda et vaatan viimase kuu aja pildid üle.

Hommikul seiklused 175. liini bussiga (numbrimärk RR 6417), mis raisk peatub postkontori peatuse asemel alles seitse minutit hiljem põldude keskel, kus võin kuulata lõokeste lõõrimist ja kahetseda päikeseprillide eilset unustamist tööle laua peale. Ah et miks ma bussijuhiga õiendama ei hakanud, loen ma praegu su mõtteid, kallis lugeja. Vat sa ilmselt ei tea, mis juhtub siinmaiste bussijuhtidega, kui nõuda peatumist peatuses, millest nad peaksid tegelikult mööda sõitma. Kätega vehkimine ja sõim arusaamatus keeles on mu kogemuse järgi reegel. Seda, mis peatuses buss sõiduplaani järgi peatub ja milles mitte, seda bussist ega peatusest teada ei saa, ainult sõiduplaanist endast.

Nõnda siis pärast seda, kui olin veerand tundi üritanud taskutelefoni abil selgitada oma asukohta ja parajasti mõtisklesin, mis võiks olla bussipeatuse nimi, et otsida, mis kell peaksid sealt mööduma bussid või siis hädakorral tellima peatusesse takso, saabub kõrvalteelt 192. buss ja kuigi tema peatusest on ristmikuni sadakond meetrit, on juht nõnda lahke, et võtab mind nurga pealt peale. Au ja kiitus!

Kontorisse jõudnuna mõistagi uurin järele, kas 175. buss pidi postkontori peatuses peatuma. Pidi küll, selgub, mistõttu kirjutan bussifirmale ametliku kaebuse, küsides, kas see, et klient sõidutatakse soovitud peatusest neli kilomeetrit ja viis peatusevahet edasi, on nende arust normaalne. (Seda ma siiski ei küsi, kas nad on ikka kindlad, et pimedate bussijuhtide palkamine on hea mõte.) Seda liini peab siinmaine riiklik raudteefirma, kelle napil kodulehel on olemas koguni kaebuste veebivorm, nii et neil peaks olema kaebustega kokkupuudet küll.

Ainus positiivne asi on asja juures see, et bussipeatus, kus juhi meelest sobis mind lõpuks maha panna, oli endise kitsarööpmelise raudteejaama juures ja nõnda sain ma teada, kust keeras omaaegne raudtee ära praeguse maantee trassilt.

192. buss sõidab jaama juures läbi parkla, sest bussiraja on blokeerinud kaks bussi, kus esimeses ei ole üldse juhti sees.

Lõuna paiku käin korteris uiske toomas. Tagasisõidul tulvavad bussi kohalikud noored, kes bussis lärmavad ja filmivad. Filmimine toimub inimestele hääletult selja taha hiilides. Nõusolekut nad ei küsi.

Pärastlõunal, kui terve nädal aega on maad praadinud pilvitus taevas päike, saab lõuks teoks ammune soov katsetada, kas uisutamine Kirikmäelt Kõrgmetsa on võimalik. Jah, see on võimalik, nagu on võimalik uisutada siinmaal teedel, mille juures on silt, et uisutamine lubatud (loe: võimalik), aga rohkem ma seda ei tee. Umbes 7½ km-st on head asfalti vahest nii kilomeeter. Linnapargis on asfaldist lehmarada (ja vahepeal kaks reguleerimata ülekäiku üle elava liiklusega tänavate), kesklinnas on ohjeldamatu klompkivifetiš, Kõrgmetsa poole on kõnniteed plaaditud (mis isenesest on parem kui lehmarada), aga kruntide vahel on plaatide kohal turritav pigivuuk (ainus kord, kus mäletamatutest aegadest käpad ja põlved ka kaitsmete peale maha panen, nullkiirusel). Kirikmäelt punase sillani on allamäge, punasest sillast vanadekoduni kerge ülesmägi, sealt jaamani allamägi, jaamast poole Kõrgmetsani ülesmägi. Aega võtab sõit liikluseeskirja järgides 56 minutit. Kui saaks kesklinnas ja Kõrgmetsas sõita mööda sõiduteed, siis kõige rohkem võtaks 30 minutit, aga tipptunnil on see sootuks võimatu.

Rahvasuu räägib, kuidas küsinud tõlkija keelekorraldajalt, kas Saksamaa Liidupäev kirjutatakse suure või väikese tähega, ning keelekorraldaja arvanud, et kõik tähtpäevad kirjutatakse väiksega.