Muret hakkab tegema see, et olen fotokaga teinud juba paarkümmend tuhat pilti, ei tea, kauaks katiku ressurssi jätkub (näiteks vanal filmifotokal olnud 20 000 ja tegin sellega peaaegu 11 000 pilti ning katik tegi mõne korra trikke jah). Leian statistika ja saan teada, et tootja kinnitusel peab katik vastu 100 000 võtet, üldse rekord on natuke üle 2 mln ja ressurssi peaks järel olema veel 70%. Asjad kuluvad, ainult viis ja pool aastat veel. Eile ostetud kahes fotoajakirjas oli uudisena mu fotokast ülejärgmine mudel, panen kõrva taha.
Loen, kuidas rahvajuttudest saab välja lugeda muistseid kombeid ja olmeajalugu, näiteks miks lapsega juhtunud õnnetuse korral pidi keskajal vanem ilmtingimata karjuma: kui ei karjunud, siis oli nagu õnnetuses ise süüdi ja halvemal juhul koguni lapsetapja. Raamatus on tabel, mis süüteo eest mis viisil surmanuhtlus määrati. Raamatu alguses oli tabel keskaegse Euroopa elanike arvuga, elanikke oli hilisema ajaga võrreldes ikka väga vähe; varem arvasin, et eks Prantsusmaal elas mingi 25 mln inimest ja Saksamaal vahest 20 mln, aga ennäe, hoopis nõnda – 1000: Ibeeria ps 7 mln, Prantsusmaal 6 mln, Itaalias 5 mln, Briti saartel 1,7 mln ning Saksamaal ja Skandinaavias kokku 4 mln; 1340 (enne musta katku) vastavalt 9, 19, 9,3, 5 ja 11,6 mln; ning 1440 vastavalt 7, 12, 7,5, 3 ja 7,5 mln inimest. Meenutagem, et 1200. paiku elas Eestis umbkaudu 150 000 inimest, mis moodustas tollasest Euroopa koguelanikkonnast u 30 mln tervelt 0,5% (praegu 0,15%).
* * *
Pikk rongisõit Euroopa pealinna, kolm tundi selle eurohoonete taguses Juubelipargis ja siis pikk rongisõit tagasi. Ainus eesmärk oli tuvastada, kas neljapäeval kuuldud jutt papagoidest seal pargis vastab tõele. Vastab! Esimene veerand tundi ei näe, aga kuulen, siis näen mööda lendamas ja siis jõuan pikkamisi pargi ossa, kus papagoisid ka puu otsas asjatades näha on. Pingid on pargis puhta valepidi, kõik puude poole seljaga! Keegi teine papagoisid ei vaatle, mida linnud märkavad ja üks, kes oma tüve küljes istub vähemalt 20 minutit, minu poole pikad jutud ära vadistab. Vahepeal sajab vihma, aga mul on vihmakindel rõivas üll ning fotokal vihmakatted ka.
Papagoid on kaeluspapagoid (Psittacula krameri, kirjanduse andmeil selle India alamliik). Kõik suurepärases terviseseisundis, sulestik ideaalkorras, toitumus hea.
Peaks kuivalt harjutama suure telesuumi silma juurde tõstmist – silm seletab, aga katsu kitsa vaateväljaga just õigesse suunda tabada! Tabamine näeb välja nii, et vaikselt jalutades ja ringi kuulates täheldan, mis puude otsas elu käib, või näen, kuhu puude otsa papagoid maanduvad. Kõnnin siis lähemale ja üritan pildi peale saada.
Veel on pargis mustvareseid ja harakaid. Ilm on pilves, mis on tore, sest valgus on ühtlane, teravaid varje ei ole, ka valguse värvustemperatuur on ühtlane (pilvise ilma seadistus 5700 K toimib väga hästi).
Pärast pildistamine nn onu Siimu maja juures ja et äkki on väga kiire ja eeldatud kohas ülekäigurada ei ole, tuleb sealne tänav ületada ühel vaiksel hetkel otse.
Rongis on rahvast päris vähe, tuleb kõndida päris ette, sest kõik peale mõne esimese vaguni haagitakse eelviimases jaamas lahti ja jäetakse maha.
Tagasi linnas, jala, sajab, bensiinijaama pood, möödub buss, ei midagi, jala ikkagi. Saan teada, et suur foto-seljakott tegelikult vihmakindel ei ole. Fotokasahtel on kuiv, kolasahtlis on asjad Ziploc-kilekottides, aga läpakasahtlisse – mul oli läpakas kaasas, et rongis parandan kodutöid, no hea, kes plaanibki, tegelikult rongis magasin ja lugesin – on poole tunniga vesi sisse tunginud ja oh mis õnn, et läpakas ei olnud sahtlis paljalt, vaid oma pehmendava katte sees. See on, nagu selgub, ka natuke veekindel.
Kogu pühapäev on tore ja meeldiv, kuni kella 22 paiku meenub, et homme on ju prantsuse keel. Loodan tõusta väga vara ja teha hommikul.
No comments:
Post a Comment