Sügis on tulnud äkki, küll on hea, et taipan viimasel hetkel kaasa rabada ka fliisi, mis saab teiseks rõivakihiks, muidu oleks kole külm. Õhuke pusa + fliis + kilejope on praeguse ilmaga täitsa paras (ja muide pärast õhtul on rõivad seisundis, et pusa on niiske, kilejope sisekülg samuti, aga vahepealne fliis, kust veeaur läbi läks, on peaaegu kuiv).
Mäletan, nagu läinuks ainus pühapäevahommikune buss kell 8.18, aga umbes kell 8.05 sildilt järele vaadates näen, et hoopis 8.11. Kiirustan ja ennäe, buss ei tulegi varem. Jaamas pisimatk pangaautomaadi juurde ja jaamapoest vesiballast ja võileivad. Jaama putkast foto- ja lennukiajakiri.
E-silla jaamas on 34 minutit aega, kõnnin ringi, pildistan härmas lillepeenart, mis on ehitatud vanasse pisivagunisse ja pandud raudteejupile, mille kõrval on pöörmeosa riströöbas (ingl frog). Mõtisklen hulk aega, mis servi pidi riströöpal rongiratta äärik liigub, st kas ma saan aru, mis pidi sealt on rongid peamiselt keeranud, aga ilma skeemi joonistamata seda välja ei mõtle.
Üleval mäe otsas on paks udu, milles õige mahatulekukoht leida on paras pähkel. Leian matkatee üles; kaardi järgi peaks olema vägevaid vaateid, aga udu tõttu neid täna ei ole.
Vaateplatvorm on samas laugvarjude stardiplats, pooleteist seal veedetud tunni jooksul loen põhjalikult läbi platsi kasutuseeskirjad. Udu vaheldub, vahetevahel hõreneb, siis aga voolab kohale uus laam.
Kui udu lõpuks hajub, on pilt selline:
Mul on kaasas koguni suvel paljujanditud gradatsioonfilter, kuigi ega ma selle tulemustest suurt vaimustunud ole. Järeltöötlus, järeltöötlus on õige vastus.
Kui pilt käes, pakin asjad kokku ja fotoka ette jätan lainurkobjektiivi, mis on muidu tore, aga sisepeegeldustega, nii et tuleb jälgida, et päike objektiivi ei paistaks.
Kohe sama mäe otsas on karjamaa, siis pikalt metsarada, mis laskub mäest alla päris pikalt, mis tähendab, et pärast peab tagasi üles mäkke rühkima. Siis uhked vaated, teed ületav röövik ja sipelgad, kes näivad suure hoolega oma okaslinnust ehitavat, aga kahjuks fotoka lainurgaga midagi peale ei jää, nagu jäi kevadel makroobjektiiviga.Nagu teada, on Arumäed tegelikult lainjas maastik, mida lõikavad vähemalt saja meetri sügavused jõe- ja ojaorud. Maanteid pidi liigeldes võib teekond üle oru olla väga pikk ja käänuline ning vat ei teagi, kuidas piirkonda läbiv tee teati ehitada just piki veelahet. Sealt otsast on aga vaade selline:
Kõrgepingeliinidest ei ole pääsu: pange jah iga künka otsa propeller või kõrgepingeliini mast ning mida kõrgem küngas, ikka seda suurem! Mõistatage, mis kondiväänamist on vaja, et jätta suur mast näiteks puu taha (nagu juhtus nt allpool oleval mustvalgel pildil).
Siis pisut mööda suure maantee sooti, st mahajäetud kitsast ja äkiliste käänudega haru. Eemal karjamaal hobused (kes märkavad mu pildistamisponnistusi ja end kõik peadega mu poole keeravad, aga et ma ei viitsi objektiivi vahetada, siis jäävad nad väga kaugele ja pisikestena). Pisut maad eemal maantee ääres mulla sees maas plokkflööt.
Edasi mäest alla orgu, poolel teel silt, et vaatekoht (mida kaardil ei ole). Sealt Tulelinna vaade. Uurin binokliga; varemetesse muidu ei pääse, alt orust vast ei näe. Siis pikk laskumine alla orgu. Tulelinna all külas on 300 m peal 3 bussipeatust, ühe sildi küljes suur ämblik ja riidest autokatuse peal magav kass, kes küll selle peale, kui ma seisma jään, üles ärkab ja pisut vähem fotogeense poosi võtab.
Siis vaevarohke tõus (täna mul keppe ei ole), mäe otsas plekist kuur ja maisipõld, osa koristatud. Siis osaliselt langetatud kuusik ja selle järel matkaradadest puutumata lehtmets, mis oli matka teine põhiline siht. Mets on samasugune nagu I klassis nähtud väga pikas ja väga kurvas filmis, mille peale vanemad pärast seletasid mulle kunsti ja elu erinevust ehk seda, et filmis osalenud koeraga midagi ei juhtunud.
Mets on väga fotogeeniline, tehnilist praaki tuleb väga vähe.
Siis mõnisada meetrit otse läbi võsa, kompassi järgi suunda hoides. Siinkandis vist marjulisi ja seenelisi ei tunta, sest kui metsas on võsa, siis on see seetõttu läbimatu. Raudnõgeseid kasvab palju, võtavad läbi püksisäärte, käistes on pärast kinni okkaid.
Pärast metsa algab lagendik, mille teises servas on sihtkoht F. küla, selle ees aga karjamaa, millel kohe tee servas uudishimulik, aga kurb lehm, kes otsekui aimaks ette, et piim, mis temast täna lüpstakse, valatakse homme ministeeriumi ees asfaldile.
Kogu matka moraal: lugege sõiduplaani hoolega. Nimelt arvasin, et buss läheb 15.34. No selge on, et otsejoones jõuaks ilusti, aga tegelikult otse minna ei saa ning natuke enne poolt otsustan, et lähen tunni pärast järgmise bussiga ja seni uudistan, kui palju on järel raudteetammist.
F. külale jättis 1889 rajatud ja 1948 suletud raudtee ilmselt nõnda halva mulje (eks sellega sai vast sõita linna kõrtsi ja pordumajja), et pärast raudtee sulgemist on nad teinud kõik, et selle mälestust kustutada. Lisagem, et F. külas oli haruldane kavatis, et seljandikul oleva külasüdame alt läks raudtee läbi 160 m pikas tunnelis. Tunneli läänepoolne ots on nähtavasti hävitatud (seal on majahoov, uurida ei saa), idapoolsest portaali kaevandist on tehtud muidugi prügimägi. 1:40 kaldega serpentiinidest, mis kunagi rongi mõne hektari peale pakituna 50 m kõrgemale kergitasid, on tehtud lehmakarjamaa ja nõnda põhjalikult, et risti-rästi on sellest üle veetud ka okastraataedu. Tuvastan, et kuiva jalaga ja maas roomamata saab läbida ainult esimese serpentiini alumise poole; serpentiini ots on kaevandis, mille põhjas voolab tänapäeval oja (loe: 5 cm muda ja/või vett). Kuigi lehm ei peaks eriti hüplik loom olema, on esimese serpentiini kõrgemal harul üle tammi veetud okastraataiad kõik kapitaalsete nurkrauast postide küljes ja üle meetri kõrgused (neli rida pingul okastraati!), nii et nende ületamiseks tuleb kola üle tõsta ja ise alt läbi roomata (alumine traat on 30 cm kõrgusel). Seda tuleb teha kolm korda. Kui olen lõpuks võsast maanteele läbi murdnud, ma ülejäänud serpentiinidele enam tagasi ei lähe.
Ja vat siis, kui pildid valmis ja seenetaolise peatuseputka poole kõnnin, sõidab minust mööda buss. Ohhoo, mõtlen, veel üks buss, mille numbrit ma ei mäleta. Peatuses (kus olen 16.01) näen, et mis värk, tegelikult oli see buss läinud kell 15.54. Jääb mulje, nagu läheks õige buss kell 16.24 ja nii ma siis ootan. Ootan ja söön ja loen ning kui 16.24 tee äärde seisan ja midagi ei tule, siis uurin silti hoolega ja leian, et veel parem, buss läkski tegelikult 15.54 ja kui ma poleks serpentiinidele seiklema läinud, oleksin selle peale jõudnud ilusti. Mis teha, veel pool tundi oodata. Päike on ära läinud, riided higised, jahe on. Nii et kokku ootan bussi üle 50 minuti.
Rongis (kupeedega kaugrong) vaba kohta otsides näen matkahuvilist prantsuse töökaaslast, aga ta magab. Ei ma tea, et sama liini rongis eile hilisõhtul keski kupeekaaslaste poolt läbi peksti ja paljaks rööviti, nagu nädala alguses kohalik leht kirjutab.
Läbikõnd on kokku 17777 sammu, bussilt bussile X10 järgi 15,5 km.
No comments:
Post a Comment