Täna on korraldanud naaberriigist pärit töökaaslased sööklas suure lõuna; kui toanaaber poole tunni pärast naaseb ja hakkab muljetama, pistan vahele, et ah juba kõik otsas vä. Saan teada, et ongi! Arvan põhjuseks, et korraldajatel jäi arvestamata, et varem töötas vähemalt kolmandik inimesi teises majas ja jättis taolistele üritustele minemata. Räägin tudengipõlve mäletustest tähendamissõna, kuidas peotäis inimesi toideti ühe kapsapeaga – sest valem, millega arvutati, kui palju on vaja teha peo jaoks võileibu, ei arvestanud näljaste tudengite võimeid, ning korraldajad nähtavasti ei olnud kunagi kuulnud mõistet „varutegur”. Kapsapea oli olnud laual ilu pärast, aga see söödi viimase kui libleni ära.
Varutegurist... Feynman seletab asju lühidamalt ja selgemalt kui McDonald & Hansen, kes on liidete rotatsioonist rääkides unustanud üldse selgitamata, mis see täpselt oli. Feynmanil on isegi rotatsiooni skeem ja uurimiskomisjonis kasutatud liitemaketi foto. (Challengeri tahkekütuskiirendite liidete rotatsioon tähendas, et töötavas kiirendis olev väga suur rõhk paisutas kiirendi lagedat seina liidete vahel väljapoole ja liited (mis hoidsid koos jupikaupa toodetud ja kohale veetud kiirendit) olid esialgu taolised, mis suurema survega ei läinud mitte rohkem kinni, nagu kombeks, vaid hoopis rohkem lahti. (Pärast Challengeri projekteeriti liited ümber, siis läksid need suurema survega rohkem kinni ning lisatud oli rohkesti varuelemente.) Liidetes olid rõngastihendid, mis pidid käituma hoopis teistmoodi kui tavaliselt: tavalised rõngastihendid istuvad kenasti pilus ja tihendavad suuremat liikumata, aga SRM esialgsete liidete tihendid pidid liikuma ja kusjuures oli hästi teada, et kuigi kahest tihendist esimene liigub rotatsiooni korral rõhu tõukel tihedamasse asendisse, võib juhtuda, et ei liigu (nagu Challengeri stardil juhtuski) ja siis jõuab rõhk ja kuumus teiseni, aga selle hädaohtliku võimalusega ei tahtnud NASA midagi ette võtta. Seda hoolimata olukorrast, et NASA püüdles parima võimaliku kvaliteedi ja suurima ohutuse poole (kui aga N. Liidu kosmoseprogrammis oli suhtumine „käib kah”), kuigi oli kosmosesüstiku programmi ohutust paisutanud paremaks Kongressile müümiseks umbes tuhat korda. NASA väitis täieliku purunemise tõenäosuseks 1 : 100 000, tehnikud ise 1 : 300 ja Feynmani hinnangul oli see suurusjärgus 1 : 100. STS-programmi lõppedes oli tegelik tõenäosus – 2 täielikku purunemist 134 stardi kohta – 1 : 67, mis on tunduvalt lähemal Feynmani kui NASA hinnangule.)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment