Kui saksa keelde jõuan, on aruteluteemaks, kes läheb aastavahetuseks kodumaile ja kuidas. Et kuidas Rumeeniasse minnakse nii, et esimene päev sõidetakse enamik teed, Ungarisse, seal ööbitakse ja kogu järgmine päev sõidetakse mööda Rumeenia väikesi maanteid, sest seal kiirteid ei ole ja keset teed sõidavad hobuveokid ning pisut purjakil jalgratturid.
Veel küsitakse, mis on meie siinkandi lemmikrestoran, mida teistelegi soovitada julgeme. Üks sööb ainult kodus, teised kiidavad takka siinkandi [väidetavasti] prantsuse köögiga restoranidele. Minu Kella kõrtsi peale noogutab õpetaja innukalt kaasa, teab isegi, kus see on ja et praegu on seal remont ja kõrts on üle tänava, aga ei tea üle tänava olnud kõrtsi nime, mille ruumides Kella kõrts ajutiselt on.
Nagu oli arvanud E ja mina mitte, ongi aasta viimase tunni puhul laual lõpuks vahuvein. Räägime Saksamaa uuest/vanast ... uuest, aga ka vanast ... vanast, aga ka uuest ... ühtaegu uuest ja vanast ... kantslerist ning kahekordse läbikriipsutuse toel selgitatakse meile profülaktiliselt, et Saksamaa sõjaväe nimetus on tänapäeval Bundeswehr.
Kui postkontori kaudu kontorisse jõuan, lendleb just sel hetkel akna taga tuuletallaja ja vaatab ridamööda akendest sisse.
Pöörane kultuuriürituse plaan tundub ootamatult olevat teostatav nagu Speeri mälestuste järgi selgus kõigi üllatuseks, et teostatav on Germania 120 m laiune peatänav (nipp: tekita maine ja müü krunte, esindushooned ehitavad ostjad ise). Vaatame, kas pileteid ka veel on.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment