L, 2444. päev: pikad juhtmed

Aastavahetuseks valmistudes hangin läpaka ja kuvari vahele uue VGA-juhtme. Vanasti ühendus kuvariga E läpakas, kui vaja, aga nüüd on kuvar teises kohas ja juhe enam ei ulatu.

Uus juhe on 10 m pikk (ega 5-meetrist juhet olemas ole) ja nõnda saab selle paigaldada kenasti mööbli tagant. Aga häält sedakaudu ei tule, hääl kostab laualt läpakast (miskipärast teeb mu läpakas kõlaritest palju kõvemat häält kui E oma). Št, kes innukalt kõike vaatab, mida „telekast” tuleb, ei saa aru, kas tuleb istuda kuvari ees ja vaadata pilti või seista mu laua ees, kust tuleb hääl ja paistab teine, palju väiksem pilt.

* * *

Jõulu ja aastavahetuse vahe oli täidetud hoolsa näputööga: nimelt viimati kodumail käies ja vanu dokustaate jäädvustades võtsin ümber ka road-fantaasiajutustuse „Kuidas kaunis reis olemata jäi” vahepeal kadunud olnud ainueksemplari (rõhutan: ainueksemplari – sellest ei ole olnud isegi mustandit mitte), mille – mõtlesin – elektroonilise versiooni saaks saata kenaks uusaastakingiks kunagisele ühingukaaslasele, kellega koos tegin ajakirja ja kirjutasime sinna hulga lugusid, kusjuures tol muistsel ajal tähendas koos kirjutamine failide edasi-tagasi tassimist flopil.

„Kadunud” tähendab, et ma ei teadnud umbes 15 aastat, kus see on, aga E väitis, et teab; ma ei olnud seda näinud ka paberite radikaalsel harvendamisel 2005. Nõnda on tudengiaegsetest kirjatükkidest praegu kaotsis ainult ajakirja 3. number, mida nägin aga niivõrd hiljuti kui umbes aasta tagasi (see oli teistest kuskil hoopis eraldi).

Üldiselt oli OCR mõistnud kirjutusmasina m-tähte umbes viiekümnel eri moel ning süsteem puudus ka kõverdunud ja sestap nõrgavõitu g- ja ä-tähega, nii et speller ütles, et ta ei mängi, kohe alguses. Lint oli väga kulunud ja kiri seega helehall valgel taustal; paaris kohas oli pikki lõike, mille asemel oli tuvastatud tekstis suvaline märgisoga.

Ma ei olnud kunagi teadnud ka kirjatüki tegelikku pikkust; tavalise 10 cpi tähetihedusega teksti mahub (koos äärtega) püstasendis A4-le umbes 77 märki, reavahega 1 mahub ligi 70 rida (minimaalse ülemise ja alumise serva määrab nende rullide asukoht, mis suruvad paberi vastu kirjutusmasina võlli). Sedasi oli tekstiga täidetud üle 10 lehe; mul oli jäänud mulje, et 20 lk, aga tegelikult oli jutus umbes 12 kummaltki poolt täidetud lehte. Tähemärkide järgi (1500 märki/lk) on maht aga üllatav 56 lk.

Vanaaegse ilme matkimisel selgub, et ega kirjutusmasina täpitähtedega fonti arvutis ei ole (mis meenutab, kuidas tänavu oli mu kursusel keegi, kelle kirjatööd olid vormistatud märgistikuprobleemi tagajärjel nõnda, et täpitähed olid teises fondis, ja mu manitsused, kuidas ta sedasi mõtleb kutsetegevuses head muljet jätta, ei parandanud olukorda kuidagi).