Eile õhtul, ooperist tulles, nägin sihukest vaatepilti. Käin koertega jalutamas ja märkan, et kui me läheneme majauksele, kõnnib teiselt poolt ukse poole kaks kappi. Kui ise ukse juurde jõuame, on nad serviti tuulekojas ja jutukõma kostab meieni. Mõtlen, et küllap on jälle mingid Kagu-Euroopa kapid, kelle lärmakat seltskonda kunagi samal kellaajal garaaži ees nägin ja kes seekord loodavad koertega jalutaja järel majja sisse lipsata. Seega teeme väikese tiiru teisel pool – kuni märkan, et auto, millest „kapid” väljusid, on politseiauto. Seega lähme majaukse juurde tagasi ja mida näeme: politseinikud on keeranud end tuulekojas lapiti, näoga ukse poole, ja räägivad selle vahelt inimesega, kes nad kutsunud (mida täpselt, ei jää kuulama, aga midagi teemal, et politseid ilmaasjata kutsuda vaja ei ole) ja see inimene, kes ukse vahelt nende juttu kuulab, on joodiknaaber! Ta on üsna kaine, laseb meid mööda ja märkan, et tal on jalas sinised sussid, millel on Snoopy pilt. Kokkuvõttes jäi mulje, et joodiknaaber on kutsunud endale ise politsei.
Keelekursuse vaheajal kuuleb ka täna erakordseid lugusid. Need võinuks juhtuda kellega tahes, eks ju. Kõigepealt võrreldakse pikalt inglise ja prantsuse jõulukombeid. Et kuidas Prantsusmaal tuleb jõuluvana 24. detsembri õhtul, annab pakid kätte, teeb vehkat, pere kühveldab jõulutoidu keresse ja mõne tunniga on kõik läbi. Aga seevastu Inglismaal... Pakid saab kätte alles 25. detsembri hommikul ning sööming kestab aegamööda terve päeva. Mul kibeleb keelel mainida eesti kommet, et uusaastaööl peab sööma 12 korda, aga enne hakkab rääkima keegi ühe teise maa kommetest, mainides sissejuhatuseks, et tema X-Y-maa meessõber..., mispeale lõikab vahele eelmine kõneleja ja märgib tabavalt, et kle Z, alati, kui me hakkame rääkima kultuuride erinevusest, hakkad sina rääkima oma just sealt kultuurist pärit eks-poissõbrast. Z vaikib hetke ja märgib: „...Ega neid nüüd nii palju ka ei ole olnud. Vabalt võib üles lugeda ühe käe sõrmedel.” (Mida kõike teada ei saa! Kuigi tänane repertuaar on parem kui kunagi ühe teise kursuse vaheajal sööklalauas ühelt kaugemaiselt töökaaslaselt kuuldu, mis juhtus temaga sünnitusel. Kõrvad on paraku elundid, mida sulgeda ei saa.)
Keelekursuse rumeenlane läheb jälle kole leili, kui telekas näidatakse Rumeenia sisserändajaid, ja kuulutab, et romad ei olevat „päris rumeenlased”, mille peale õpetaja vaikselt märgib, et olgu ta taoliste rassismimaiguliste seisukohavõttudega vähe tagasihoidlikum.
Tööle jalutades näen, et oja ääres on väga palju linnupesi.
Õhtul teisel kursusel on teemaks kellaajad. Teisendus 12 ja 24 h süsteemi vahel on prantslastele väga raske. Meid jagatakse „kelladoomino” mängimiseks rühmadesse (hunnik silte, mille ühes otsas on kellaaeg sõnadega, nt „viis minutit pool kolm läbi” ja teises kellaaeg numbritega; sildid tuleb panna sobivaid kohti pidi ritta). Võidab meeskond, kus rakendatakse insenerimõtlemist ehk alustatakse selleset, et reastatakse sildid numbrite järgi, pärast kergem otsida.
* * *
Ei, ma ei saa laikida põlve otsas tehtut, mis püüab jätta muljet, et see seda ei ole.
(Jutt on feisspukki Soome iseseisvuspäeva auks pandud blogilingist, mis loo all ripub seniajani minu kunagine täpsustus, aga ega teksti faktivigu parandatud ei ole. Nii et tuletage meelde, kui unustan nimetatud tuntud „ajaloolase” nimetuse eest epiteedi „harrastus-” (kuigi ka see teeb liiga harrastusajaloo korüfeedele Voldemar Pinnile, Eugen v. Nottbeckile, Carl Geustile, Eddie Creekile ja paljudele teistele).
* * *
Õhtu lõpuks, Soome iseseisvuspäeva auks seegi, Saksa iidfilm „Morgenrot” (1933), mis seadnuvat žanrireeglid allveelaevafilmidele, mille merevõtted filmiti Soome lahel ja milles päris allveelaeva etendab Soome Vetehinen-klassi allveelaev Iku-Turso. Algustiitritest saab teada, et muusika kirjutas Herbert Windt (tema esimene film), keda filmivaataja mäletab paremini Leni Riefenstahli filmide heliloojana. Film on täitsa hea, sõnum on olemas (film filmiti veel Weimari vabariigi ajal, mõni kuu hiljem poleks nii patsifistlikku filmi Saksamaal enam ekraanile lastud – filmi algus- ja lõppstseen kujutab, kuidas 1915 sõidavad vasakult paremale juubeldavate sõduritega rongid rindele ja paremalt vasakule tulevad vaikides tagasi punaseristirongid, ning allveelaevakomandöri eakas proua manitseb noori, et tema ei näe selles, et allveelaevnikud täitsid kohust ja uputasid vaenlase laeva, mille meeskond täitis samuti kohust, mingit põhjust juubeldamiseks). YouTube’is on filmist üleval mingi nügitud versioon, umbes 67 minutit; plaadil on selgema pildiga, originaalnegatiivist võetud versioon, umbes 75 minutit.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment