Eile said läbi Feynmani mälestused (mille huvitavaim ja paremini kirjutatud osa oli osalemisest Challengeri katastroofi presidentlikus uurimiskomisjonis – kuigi ka see avaldas muljet, kuidas konverentsilt Ateenast koju naisele saadetud kirja neljast leheküljest tervelt kahel rääkis ta Antikythera mehhanismist). Uueks bussiraamatuks võtan sõjaeelse Eesti sõjaväelennunduse (või Eesti sõjaeelse sõjaväelennunduse, täpselt ei saa aru) ajaloo „Põhjakotkad” (Tallinn: Külim OÜ 2011), millel on keeletoimetamatu raamatu maine. Esmamulje on, et ei ole väga vigagi, tagakaane tutvustustekstis on vigu ainult kuus. Pisut kummastab, et tänude leheküljel ei ole üles loetud spetsialisti KL-i, keda tean inimesena, kellel on alati midagi huvitavat öelda Eesti lennunduse ajaloo kohta kuni aastani 1945 (ning ta oli kõvasti kaasatud kümmekond aastat tagasi ilmunud Eesti sõjaeelse tsiviillennunduse ajaloo koostamisse).
Kaunis kevadine päev, karjamaa on täis künnivareseid, kes aga veel pesadega ei asjata. Eile öösel oli aknal ööliblikas.
Kui keeletundi jõuan, märkan tahvlilt, et täna oleme jõudnud pööramisel lahtikäivate tegusõnadeni. Prantslastel üks mure jälle juures.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment