Päev läbi jälgin sündmuste arengut, kuidas trobikond kooliaegseid sõpru üritab korraldada üllatuskäiku juubilari juurde, kusjuures juubilar on selge sõnaga keelanud üllatamise. Elukohta korteri täpsusega teada ei saada, juubilari muu trajektoor aga küll. Lahendatakse isegi orbitaalmehaanika ülesanne, kuidas korraldada põkkumine. See on keerukam kui arvata, sest kiirust suurendades vahekaugus hoopis suureneb ja vastupidi; ühele esimesele, kes seda teoorias taipas, andis MIT selle eest doktorikraadi.
Vahepeal kostab läbi õhukeste kontoriseinte tubateatrit, kuid mitte nii selgesti, et saaks aru, millest tükk räägib.
Toanaaber läheb kodumaile jõulupuhkusele, küsin ettevaatlikult, kuhu täpsemalt, ega hakka seekord veeretama juttu teemale „mina ja X” (mul on sellest linnast koguni kolm-neli fotot: reklaamidega põrkepiiretest, hommikusest putkaturust, hämusest jõevaatest; peast ei mäleta, kas ka poesildist „Alkohol ja kirikuvein” (ei ole); ning sellest ka ei räägi, kuidas minu ainsad sammud nimetet asulas toimusid linnaäärses bensukas, kus üritasin maksta eurodes, mida müüja ei tahtnud vastu võtta).
Bussiraamat on edenenud poole peale, muidu on seal igavavõitu lühielulood, aga keeran lehte ja äkki on poole lehekülje suurune kunstfoto eestiaegsete lendursõdurite lumeskulptuuridest, „Eeva ja Aadama väljaajamine lennuväljalt”, ning bussitäie rahva ontlikkust arvestades tuleb kiiresti keerata järgmine lehekülg. Eeva on umbes kaks meetrit pikk, rinnaümbermõõduga ligi sama palju, Aadam on ligi kolm ja ka tema intiimpiirkonna kujutamisel ei ole realismiga koonerdatud, ainsaks piiravaks teguriks on olnud lume kui materjali tõmbetugevus. Skaalaks on juurde pandud kujude autor, kust ma muidu tean, et kaks ja kolm.
Keeletund: õps on saatnud eile teate, et teises klassis on. Jõuan kohale enne algust (!!!!!!!), mitte nagu tavaliselt, et besser spät als nie!. Meid pannakse kokku teise klassiga, kellest on kohal algul kolm, kellest üks laob lauale hakatuseks kuus vahuveinipudelit, siis tuleb ka lauatäis kooke ja muid suupisteid. Siis tuleb veel kolm-neli, nii et meid on umbes pooleks. Neil kaasas söögid-joogid, meil raamatud ja vihik. Maailmas peab valitsema tasakaal, ütlesid juba naksitrallid. Ja siis hakatakse kostitama ning sedasi meie siis muudkui sööme ja joome ja koostame tahvlile näidatavatest märksõnadest küsimusi ning kui meie tund läbi, läheme viisakalt ära ja jätame nad edasi pidutsema.
Uus „Tujurikkuja” tuleb. Te kindlasti ei tea, aga maailmas on vähemalt üks inimene, kes usub, et see on olnud just Tujurikkuja, kes on kõigis maailma hädades süüdi: link. Aitäh, Google, et selle mu silme ette tõid.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment