P, 2417. päev: see sünnib toas, teateris

Loputuskasti toru parandamine: kui enne takistas vett tilkumast ainult mõranenud kummitihend, siis nüüd takistab

• spetsiaalne sanitaartehniline plastiliin,
• seda paigal hoidev klaaskiudtugevdusega teip (tuli kaasa seinariiulitega, jäi väga palju üle)
• ning eelmist tugevamini kinnitav ja kosmeetilist ilmet andev valge kangasteip

Konstruktsioon on mõnevõrra elastne ja lahtivõetav. Osaliselt selle kõige peal on vana tihend edasi, aga nüüd ainult kosmeetilisena. Topoloogilistel asjaoludel ei saanud uut tihendit panna ilma toruotsa poti pesast eemaldamata, mis aga kõigutanuks loputuskasti stabiilsust. Ühenduspesas endas muidu survet ei ole, ainult kui pärast vee tõmbamist võib mööda toru välispinda valguda väljapoole vett, sest pesa on tublisti jämedam kui toru (see on OK) ja toru loputuskasti poolne ots on umbes 1 cm liiga pikk ja sedasi läheb käänu järel alumine osa veidi ülesmäge, mis ühtlasi tähendab, et vesi tilkus sedasi mitte kohe poti taha, vaid kenasti alles seina äärde. Paigaldan igaks juhuks ka väikese teibist tila, mis peatab mööda toru valguva vee.

Eilseid pilte kõbides leian, et suur fotokas on ikka veel suveajas.

* * *

Padjaraamatus on artikkel keskaegsest fekaalindusest, mainitakse ka Nürnbergi Pappenheimer’eid (küll mainimata, et neil olid koguni tsunft ja meistrid), et kuivõrd nad haisu pärast tegutsesid öösel, mil aga tegutsesid ka vargad, pidid neid turvama raesulased ning nende pärast avati linnavärav erandkorras öösel, et kole laadung saaks linnast võimalikult kiiresti välja. Mitmes Saksamaa linnas üritati varem lahendada fekaaliprobleem sellega, et rajati kuni 12 m sügavusi ja müüritud šahtiga avalikke käimlaid, aga need said ükskord täis. Nürnbergi dominikaani kloostris leiti 1469 geniaalne lahendus: tuleb hakata kaevama jõe poolt tunnelit, et šaht valguks tühjaks. Munk ja kiviraidur paraku ei järginud töökaitse-eeskirju ja hukkusid kaevetöödel haisu tõttu, mispeale kutsuti kohale professionaalid (Scheißhausfeger), kes teadsid, mida tohib ja mida mitte. Braunschweigis (kus aastas tekkis fekaale 6000–7000 tonni) rajati avalikud kempsud (Pisskammern) põhjendusega, et nii tehakse mustust vähem „kirikutesse, tänavatele, platsidele ja majadesse”.

Ah, mis põnev teema; huvilistele juhatan, et teemat on põhjalikumalt käsitletud kogumikus Mensch und Umwelt im Mittelalter ja Otto Borsti teoses Alltagsleben im Mittelalter (mitte segi ajada Arno Borsti raamatutega Welt des Mittelalters ja Lebensformen im Mittelalter); Eesti olude kohta on üht-teist mainitud vist Heino Gustavsoni raamatus „Meditsiin vanas Tallinnas”, kui õigesti mäletan, näiteks peaks seal olema öeldud Jaani seegi tsentraalkemmergu lampkasti mõõtmed, mis Nürnbergi rajatisele palju alla ei jäänudki.

* * *

Õhtul alustame uue ooperiplaadiga, mis on eelmisena vaadatud „Reini kulla” järg „Valküürid” ja sama lavakujundusega Meti lavastus. Mõni ooperilaulja on sama kui „Reini kullas”, mõni isegi samas rollis, mõni ei ole: nt üht „kinganumbriga 58 ehitusalltöövõtjat” ehk linnusehitajast hiiglast Fafnerit kehastanu (kogukas vanem härrasmees, suu läheb laulmisel rõngasse) on nüüd hoopis Hunding, Sieglinde mees, ja eelmise tüki Freya on valküür Ortlinde. Ülekaalu on kõvasti peaaegu kõigil osalistel; Fricka osatäitja, kes on sama kui eelmises ooperis, oleks nagu veelgi kosunud; ega Bryn Terfel teab mis kõhn ka ei ole, aga tal on seljas raudrüü, mida on stiliseeritud nii, et jätab kandjast kõhnema mulje. Sama on tehtud ka Sieglinde kostüümiga, kes enamikest suundadest nii väga silma ei paistagi, v.a kui ta Siegmundile kaela hüppab ja see (Jonas Kaufmann, ooperi üks väheseid normaalkaalus soliste) mitu sammu tahapoole vaarub. Teine normaalses kehakaalus osaline on Brünnhilde, aga kuigi Wagner kirjutanud lausa partituuri (nagu mainib plaadi sisututvustus), et Brünnhilde on teismeline neiu, on Met leidnud küpses eas osatäitja, nii et Brünnhilde näib olevat enda isast vanem – nagu seda teatris, eriti ooperis sageli juhtub.