Raudteejaamas antakse pileti asemel silt, et piletimüügisüsteem ei tööta, saate vagunisaatjalt pileti tavalise hinnaga. Vagunisaatja näole ei anna (pakun, et tal on täna kaasas ainult augutangid, et mis ta piletimüügimasinat laupäeval ikka kaasa veab, ja seega häbeneb ja on tänase sissekukkumise peale hästi kuss). Sihtjaamas seisab ta rongi kõrval ja tõrjub paljude sõitjate pahameelt ähmase seletusega, et ta ei saanud täna piletit müüa. Enne kui kassast küsima lähme, mida me sildiga tegema peame, uurin, mis massap automaadist pilet jaama, kust edasi kehtib meie kuukaart. Koos mu 25% sooduskaardiga vähem kui edasi-tagasi pilet, nii et me oleme ühtkokku plussis ja teinud pileti hankimisel kõikvõimaliku.
T-s on jõululaat ja s.... kanti rahvast. Kella kõrts on nii täis, et meid pannakse tagumise saali taha nurka, millest pelgan, et sinna meid unustataksegi. Aga ei, täitsa asiselt teenindatakse. Nüüd tervitab meid juba mitu ettekandjat.
* * *
Õhtul lõbufilm Executive Decision (1996), mille põhiline tõmbenael on muidugi, et kogu filmis mitmesuguste tulirelvadega vehkiv ja lõpuks ka automaadiga täristav terroristibande päälik on David Suchet, keda televaataja tunneb rohkem tippivkõnnakulise ja peenevuntsilise Hercule Poirot’na. Kardetavasti vaatasid nain-ileveni eel päriselulised elukutselised rahvamasside hirmutajad seda õppefilmina. Ka Steven Seagali fännid ei pea pettuma: nende iidol lahkub ekraanilt lennates (mitte plahvatuse toimel, vaid täitsa ilma plahvatuseta, läbi õhu), kuigi Eesti vaatajale pakuks kindlasti palju rohkem lõbu, kui Seagal puhkeks äkki esitama midagi laiast ja vaheldusrikkast Georg Otsa repertuaarist. (Kes naljast aru ei saand, vaadaku, mismoodi Seagal välja näeb.) Täiesti arusaamatu on, kuidas B747-täis reisijaid istub söömata ligi kaheksa tundi (sealkandi rahvas on nagu karihiired, et kui kolm tundi süüa ei saa, siis sureb ära või langeb kannibalismi).
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment