L, 2395. päev: käblik ja meisterlauljad

Kui sööma lähme, lebab bussipeatuses sõiduteel maas selili väike lind, kes osutub käblikuks ja on algul rohkem surnud kui elus ja pärast täitsa surnud. Sängitame ta kalju äärde puulehtede alla. Koertest jääb surnud lind mu käes täitsa märkamata, mis protseduuri oluliselt kergendab.

Saan läbi Allan J. McDonaldi mälestused ja saan kirjandusliku abimehe (lennundus-kosmonautikaajaloolane James R. Hansen) järelsõnast teada, et autor kirjutas selle paksu raamatu põhiosas ise ja ainult kolme kuuga. Ma ikka mõtlesin lugemise ajal, et McDonald jutustas ja Hansen kirjutas, sest stiil on sihuke raskevõitu ja (eriti tagapool) mitte kuigi hästi loetav. Hirmuäratavalt põnev olnuks, kui McDonald oleks 2005 jõuluostlemisel New Yorgis leidnud raamatupoest mitte Hanseni kirjutatud Neil Armstrongi volitatud eluloo, vaid Andrew Chaikini raamatu A Man on the Moon ja tema kirjanduslikuks abimeheks saanuks seega hoopis Chaikin, kes suudab palju vähemate pintslitõmmetega joonistada palju selgema pildi...

(Praegu seda kirjutades ja McDonaldi eksimisaldist nime järele kontrollides leian, et raamatu aineil on tehtud telefilm The Challenger (2013), peategelaseks füüsikageenius Richard Feynman. Teine raamat, millel film põhineb, on Feynmani What Do You Care What Other People Think?, mis praegu nende ridade kirjutamise aegu on mul just hommikul postkontorist Amazoni pakiga toodud. Lühidalt öeldes: tahkekütuskiirendite tootja esindaja stardil McDonald avastas ja õnnetuse uurimiskomisjoni nobelistist liige Feynman kinnitas lihtsa katsega hüpoteesi, et tehniliselt tekitas õnnetuse kiirendi rõngastihend, mis liiga külma temperatuuri tõttu ei olnud nii elastne kui vaja.)

Järgmiseks võtan ette Saaremaa Muuseumi uue kaheaastaraamatu ja saan sealt teada, et veel Rootsi ajalgi öeldud Kuressaare linna kohta mitte Stadt, vaid Weichbild, sest kuigi Kuressaarel olid 1550. aastast linnaõigused, ei olnud sellel päris kõiki tolleagseid linnatunnuseid, näiteks linnamüüri. Ma ei tea, kuidas nimetati keskajal Rakveret, mis oli linn ja millel ka ei olnud.

Muidu oleme sel nädalal jaokaupa vaadanud plaadilt „Nürnbergi meisterlauljaid”, esitajaks Glyndebourne’i ooperifestival (2011), Hans Sachsi osas Gerald Finley. Väga tore. Saame plaadi kaasmaterjalist teada, et „Nürnbergi meisterlauljad” on komöödia – mida ma kergelt kahtlustanud olingi, igatahes on see kokkuvõttes rõõmus, tegevus põhineb reaalsetel ajaloolistel isikutel, ei juhtu midagi üleloomulikku, kiidetakse kunsti ja noorust ning – uuemate muusikaajaloovaadete järgi – ei pilanud Wagner Beckmesseri rolliga mitte juute, vaid kivinenud reegleid rangelt järgivaid pedante (ning taoliste reeglite järgi käinud prantsuse ja itaalia ooperit). „Alles das nur in 4½ Opernstunden.” (Loriot)

Ja koorikohtade rahvamassis aeg-ajalt vilksatavad naissoost õpipoisid kirjutas ooperisse juba Wagner ise.