R, 2401. päev: mulks ja mull

Saksa keeles kuuleme huvitavaid kõnekäände:

• prantsuse: „kas sind kiigutati imikuna seina lähedal?” (kas oled peast põrunud), „tal on nukk sahtlis” (ootab last)
• ungari: „ta on kärbse alla neelanud” (jäänud kogemata rasedaks), „kas sul on täna tabletid võetud?” (kas oled peast põrunud)
• malta: „nagu poolitatud uba” (nagu isa suust kukkunud: selle kohta ütlevad tšehhid, et nagu isa silmast kukkunud)
• hollandi: „inglased on liiga viisakad, et olla ausad, ja hollandlased liiga ausad, et olla viisakad”

Uues töömajas on kõrvulukustav vaikus, peab lustikummuti tööle tooma.

Karjamaal täna lehmi ei ole, aga on kaks hobust. Lennukeid näeb, esimene on uus kaubalennuk B747-8F – millel, selgub, puudub B747 iseloomulik teise korruse mügar eesotsas, nii et algul arvan olevat A340, aga siis firma logo järgi leian, et neil seda marki ei ole. Mõne minuti pärast tuleb järgmine kauba-B747, aga muu kui 8F, mügaraga (B747-400F).

Kastid on kõik kenasti kohal, lahtipakkimine kestab mõne minuti, aga selgub, et kirjutuslaua sahtlid on lukus mis lukus. Kangutan ja raputan; ei midagi. Kirjutan ja tuleb abi, tõstab sahtlid umbes 20 cm kõrgusele ja laseb kukkuda; muidugi nüüd töötab. Mis sahtlitega kolimisel juhtus, ei tea, aga igatahes on neilt 4 rattast 2 kadunud ja ülemisse sahtlisse pandud vanad Eesti sendid on kolm sahtlit allpool, samuti ka 2. sahtli kirjaklambrid. Kaunis lennukitega tass on terve.

Pärast äraminekul selgub, et kesklinna tulek kestab üle poole tunni ja 2 km kaugusele Kõrgmetsa maksimarketisse ligi kolmveerand (ei tahtnud pimedas jalutama hakata; kaart näitab, et otse üle põllu viib peale kõnniteeta maantee ka väike põllutee, koerte varjupaigast mööda ja ühest hoovist läbi). Tähtsa kohviku leidsin saksa keelest kohale jalutades juba üles.

Maksimarketis on mul aega umbes viis minutit leida kraanikausi parandamiseks sobilikud vahendid. Selgub, et torude avamise kodukeemiat selles üldse ei ole, niisiis ostan uued torukomplektid kausist seina küljes toruni, et kui peaks vaja olema kasutada n-ö laparaskoopilise meetodi asemel suurt lõikust, saaks kraanikausi pärast jälle tööle.

Vesi on kraanikausis vajunud üsna madalale, uurin laseriga, mis pilt torus paistab (laseriga sellepärast, et selle kiir läheks otse aukudega plaadi aukudest läbi ega peegeldaks tagasi pimestama nagu taskulamp). Keeran paberist pika toru, mille kaudu langevad puhastusvahendi terad toru kinnitussõrestikust mööda, aga suurt ei midagi. Märkan ainult, et täna saab eile logisema hakanud poldi kinni keerata ja kraanikausialune suur tihend seega enam ei leki. Seega pumpan tavapärase kummipumbaga (ülevool ikka kinni teibitud, muidu ei ole pumbast kasu) ja juhuslikult avastan tähtsa tõe: kui ummistus ei kao pumbaga surudes, proovige pumbaga tõmmata. Lihtne füüsika on, et toru sees ummistuse taga on kokkusurumatu vedelik, ummistusel ei ole kuhugi minna, aga ummistusest väljaspoole on õhk ja ruumi tulla on küll. Kostabki mulks ja ummistus lõpeb.