P, 2396. päev: kodukino

Veel oleme viimasel ajal vaadanud taolisi kinoteoseid:

• Fry’s Planet Word (2011)
• Stephen Fry: The Secret Life of the Manic Depressive (2006), mis olnud üldse Fry esimene dokumentaal
• Prantsuse kinokunstist oleme vaadanud uuemat filmitükki Le placard (2001) ajast, mil Gérard Depardieu tegutses veel Prantsusmaal. Filmi tegevuspaik on kondoomitehas, mille le président on seesama näitleja, kes mõni aasta hiljem teises mr Beani filmis on Lyoni jaama restorani kelner, kes söödab Beanile sisse austreid, mille Bean valab suu asemel maha ja naaberlaua daami käekotti. Olin arvanud, et pealkiri tähendab mingit silti (tgl on kapp), ning lisadest saab teada, et kõik sisevõtted tehti samas stuudios, sama suure dekoratsiooni eri nurkades – tehase tootmisliin nõndasamuti – seda ma imestasin, et on aga arhitekt, on pannud korteri elutuppa neli ust järjest nagu rongis.
• Teine prantsuse film on vähe vanem, Les Aventures de Rabbi Jacob (1973), mis on tore südamlik film ja kellelegi tekstiga tegelasele püsivalt liiga ei tehta. Politseinikud on juhmivõitu ja araablased räägivad „araabia keelt” ainult kohtades, kus vaatajatel on ükskõik, muidu ikka prantsuse keelt. Mulle meeldib eriti koht, kuidas nad bensiinijaamast põgenedes karjuvad midagi, mis kõlab täpselt nagu „Appi, appi!” siinkandi keeles. Paha ja seetõttu väga usutav peategelane (Louis de Funès) kasvab täielikult ringi ning film trumpab tavalise hollywoodiliku happy endi üle sellega, et peale õnnelike pulmade kõik andestavad ja toimub isegi leppiv käepigistus kahe iidse vaenupoole vahel (ja et see vaatajal märkamata ei jääks, näidatakse seda suisa suures plaanis). Rääkimata muidugi tänapäeva filmides lausa mõeldamatutest kohtadest: põhjalik makkimine nätsutehases ja kuidas salapolitseinikud saavad põhjalikult kitli peale, sünagoogis.