Täna nägiwad minu silmad ilusaid wanu eesti nimetusi kolmest golfikepisordist (putters, irons, drivers) kahele viimasele: „triikrauad” ja „ajamid”. Eriline nali on muidugi selles, et ilme järgi peaks „triikraud” olema hoopis viimane! ☺
(Golfisõnastik on internetist kadunud, aga praegu lebab veel Google’i hiiglaslikes serverites. Kiirustage, seltsimehed unetud! Samas seda seal aga ei ole, tõlge – raudkepid ja puukepid – on hoopis nt siin.)
* * *
Õhtu film on Wilde (1997), mille peamine lõbupõhjus on, et grimmis Jude Law on Arno Tali mis Arno Tali. Muidugi ärgitab see mõtteid, mis liinid peaksid olema Wilde-„Kevades” – Arno Tali ja õpetaja Laur? Arno ja Lible? Arno ja Tõnisson?? Toots ja köster, sadomasosugemetega? Ja seega muidugi ka, kuidas filmi sündmustikku üle kanda Palamusele. Rääkimata sellest, et kui kunagi hakatakse filmima „Talve” (mille üksvahe levinud arvamuse järgi olevat kirjutanud 1950. aastatel mitte Oskar Luts, vaid tundmatu autor, tsiteerides vahepeal lehekülgede kaupa ajakirja Sotsialistlik Põllumajandus) ja kõik esialgsed näitlejad enam osaleda ei saa, on Arno näitlejale maailmatasemega asendaja teada.
Kohe filmi alguses on ka Orlando Bloomi ühelauseline filmidebüüt. Tal ei ole veel vuntse. Ta ei saa ka hangu rindu nagu mõni aasta hiljem „Midsomeri mõrvades”.
* * *
Padjaraamatuks olevas keskaja leksikonis (kust viimati sai artiklist Folter teada, et umbes poolel keskajal (635 – 12. sajandil) oli piinamine üldse keelatud) keeran ette põhaliku ja väga lõbusa peatüki Freizeit:
- kuidas kuigi keskajal oli keelatud pühapäeviti ja pühadel töötada, ei saanud talupojad keeldu täita, sest loomad tahtsid talitada ja saak koristada, muidu oodanuks talvel nälg, ning talupoegi oli elanikkonnast oma 80%
- kuidas põhjus, miks kirik suhtus õnnemängudesse väga halvasti, oli see, et muidu nagu maailm olla loodud jumaliku korra järgi, kus kõik oli kindlalt paigas, aga mänguõnn käis juhuslikult, ei teinud vahet rikkal ega vaesel ja võis tabada igaüht nagu surm, mis ka ei teinud kellelgi vahet
- kuidas üpris tänapäevased mängukaardid (4 pilti, 10 numbrit, 4 masti) jõudsid Euroopasse alles 14. sajandil ja Saksamaal läks 15. saj moodi lisa-trumpkaartidega mäng Karnöffel, kus üks trump nr 2 oli keiser, aga temast üle oli trump nr 7, surm, aga kõige kangem trump, nr 8, oli Karnöffel ise, kes võis virutada kõigile munadesse
- kuidas keskaegse spordiga oli olukord palju parem, näiteks juba 1265 oli Xantenis ühing fratres kegelorum, kelle keeglirada olnud kohe toomkiriku kõrval
- kuidas aga keeglimäng kogus nõndapalju populaarsust, et ükskord keelati Braunschweigis ametlikult viibida „röövlitel ja keeglimängijatel”
- kuidas Inglismaal ja Prantsusmaal keelati profülaktika mõttes keeglimäng üldse ära
- kuidas keskaegne populaarne tennisetaoline mäng läks lahti kloostritest
- kuidas paaristants tekkis alles 14. sajandil, enne tantsiti rühmas
- kuidas talupojad, kelle argielu oli üksluine ja hall, pidutsesid ikka nii, et laud lookas, maa must ja pidulised pärast lääbakil või söögist peaaegu lõhki [mistaoline traditsioon elab edasi eesti uusaastakommetes, lisan täpsustades juurde]
No comments:
Post a Comment