E, 2432. päev: sündmusterohke esmaspäev

Terve päev jubedaid seiklusi.

Esiteks on tööl toas jube hais. See pärineb ventilatsioonikanalist, kuhu on keegi ilmselt ära surnud, varem on see juhtunud muudesse tubadesse, nüüd siis meile.

Teiseks on reedel segi läinud kahest dokumendist üks lausa nii sassis, et seda ei haruta lahti enam mitte keegi. Ma ei saa täpsemalt kirjeldada, kuidas selle lõpuks ette võtan, aga märgin, et taolise meetodiga raspiraitasin sihukeses vormingus dokumenti viimati kümme aastat tagasi.

Kolmandaks on vaja toimetada homseks dokument, mis on lohakalt koostatud, keeletoimetamata, žargooni, kantseliiti ja tühje poliitikasõnu paksult täis ning pealegi ilmvõimatus vormingus lähteteksti (pdf-i räpakas moondus tekstidokumendiks) võrdlemisi kehv tõlge. Dokument ise on ühe asutuse tutuvustus; ilmselt puudub neil ettekujutus, mihukese karuteene nad endale teevad. Imetegijad, kes tekstile mingigi väärikuse peavad andma, olgu jälle tõlketoimetajad! No ja kui olen sellega poole peal ja näib, et ülejäänu jõuan homme hommikul, teatab tekstitoimeti, et ta pani nüüd pillid kappi, ja kui avaneb uuesti, on kõik minu mitmetunnine vaev läind! Nutta tahaks või taguda pead vastu lauda, aga miski ei aita. Võib-olla suudaksin mälu järgi üht-teist taastada (teine toimetus läheks niikuinii kiiremini, sest lahendustest üht-teist on meeles), aga keeletund ootab.

Neljandaks, kui siis lõpuks keeletundi jõuan – hilinedes ainult 14 minutit; on veel pisut valge ja linnapargis laulavad kaks musträstast – on klassiuks kõvasti kinni, ukse kõrval silt, et tund ära jäetud. Kool saadab muidu teateid sõnumiga mobiilile, täna midagi piuksus, aga eks ma arvasin jälle, et telefon tervitab levisse taasjõudmise puhul, nagu seda sageli juhtub elumaja fuajees, mille koopataoline osa sügaval kalju sees on täiesti ilma mingisuguse levita. Muidu ma koridoriaknast ikka vaatan, kas klassitoas tuli põleb – aga täna mõtisklesin minnes kogu tee täna osaks saadud IT-ülekohtu üle ja ei vaadanud. Tööle tagasi enam ei lähe, nii saan varem õhtule. Homme seevastu enne kukke ja koitu kohale.

* * *

Saabumas on noorepõlve koorijuhi väärikas nulliga lõppev sünnipäev; feisspukkis on algatatud üritus „lähme tervitame X-i” (kus X on sünnipäevalapse eesnimi). Üks esimesi kutsutuid ei saa asjale üldse pihta ja küsib, kes on X. Hehe. Vastan, et tänan kutsumast, aga khülla thulla ma khüll ei saa. Aga kui aga kokkutulek plaanis on ja sellest mitu kuud ette teab, siis tuleksin hea meelega.