1. raamatupoes on kassa taga seinal Suure turu suur kunstfoto, milles vilunud silm märkab, et ainus kunstiline aspekt on selle formaat. Pilditöötlusega peale sodiplärakate eemaldamise ja perspektiivi korrigeerimise vaeva nähtud ei ole, sest värvid on tehtud Photomatixi vaikesättega „Grunge” (ja suvandi „ghosting correction” seade on olnud „off” – või noh see võib olla tehtud PM eelmise versiooniga, kus viimast veel ei olnud).
Kalendreid, kunstpostkaarte; kahetseme, et puuduvad saksa musta huumori huvilised, kellele saaks saata sarja Alle Kinder: ein ABC der Schadenfreude postkaarte (stiilis, et kõik lapsed hüppavad basseini – pildil on lapsed basseinis ja hüppetornis –, aga Berta mitte, tal jõuab kõva maa ette – üks tütarlaps on hüpanud üle basseini ja maandumas peatvaatajate tribüünile).
2. raamatupood: tagurdan jõulukaunistustesse (selja tagant kostab äkki vaikne kolin: astun ettevaatlikult poolsammu edasi, kolin lakkab; alles siis vaatan üle õla: noh, selja taga oli kuusk, mille okstel suured, umbes 20 cm läbimõõduga klaasmunad, ohh-juehh). Otsime täiskasvanute mänge – saksa keele kursustel on näidatud n.ö Saksamaa mängu, mis on umbes nagu „Eesti mäng”, millest meil on mingi lõbusasti aegunud väljaanne, Mõisakülla käib veel rong ja; leiame Saksamaa mängu ainult lasteversioonina, kus on küsimusi mitte 2400, vaid 150, ja mängu juhib Max Robot. Sestap siis otsime täiskasvanute mänge. Põhjalikuma otsimise tulemusel leiame aga eraldi laua, millel „täiskasvanute mängud” ühes pildiraamatu vormis mängureeglitega, mille kaanel meeliskleb punapäine daam klaasdildoga. Mainitagu, et sellest letist ainult kahe meetri kaugusel on kutsekooli õpikute riiul, kus sellised tõsised raamatud nagu „Puitmaterjalide omadused. Käsiraamat” ja „Ekskavaatorijuhi õpik” kahes köites. Äsjamainitud „Alle Kinder” raamatuna, enda lõbuks.
Jõululaadast manööverdame mööda piki kõrvaltänavaid, läbi kohast, kus kõrvalt pargist kukkus paar aastat tagasi puuoks inimese surnuks, millega seotud aednik on tänaseks pandud vangi, sest aednik pidi ammu selle puuga tegelema, aga ei tegelend.
Kella kõrtsis söömas. Tagasopis hakkab tulema kellegi tähtpäev – n.ö juhlakalu on ilmselt noor daam punases; kella kaheks hakkab tulema ka muid kõiksuguses vanuses kostüümides ja ülikondades ning lilledega külalisi.
3. raamatupood: ostan Nadia Budde „Großstadttiere”, kust saab teada, et Zürich HB-s elab üks Lääne-Euroopa suurimaid sisalikukolooniaid, üle 2000 looma. Samuti inglise keelest tõlgitud lasteraamatu „Wo ist mein Hut?”, kus karul on müts kadunud ning mille stoorit võib mõista vähemalt kolmel moel. Tore.
4. raamatupood: kalendreid ei ole. Kunstiraamatute riiulis on lapiti raamat pealkirjaga umbes nagu „Neues erotisches Foto”, millele liimub minu ees kõndiva kaabuga härra pilk, ta peatub, lähen mööda, kuulen selja tagant tema rõõmsaid huvitatud köhatusi.
Ka üle tänava kaubamajas sobivaid kalendreid hästi ei ole.
Suure turu teepood on rahvamassi sees ja osa rahvamassi on ka poes sees. Rahvavähene möödakäik on jälle suure kaarega mööda kõrvaltänavaid (samu kui enne).
Jaamas saabub kõrvalperrooni äärde vanaaegse veduriga (marki DR-Baureihe 03, et te teaksite; ega ma muidugi muud moodi seda ära tundnud, kui pildistasin numbri ja pärast guugeldasin, aga kuivõrd iga sakslane on lapsest saati unistanud vedurijuhi ametist, jätaks neile põrutava mulje, kui öelda, et ah, teate, nägin täna DR-Baureihe 03 vedurit). Reisijad valguvad vanaaegsest rongist välja, tunglevad enamikus ette veduri juurde, mida nad siis pilguga silitavad oma kümme minutit, kuni see aurupilve sees ära sõidab.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment