L, 2215. päev: elu nagu ooper, ooper nagu elu

T-s söömas, plaadipoes (printeritinti ei ole, ooperiplaate).

Rong on katki, jaamakorraldaja ütleb, et asendusbuss läheb „väljast paremalt”. „Väljast paremalt” on väga laialivalguv mõiste, sest väljas paremal on nimelt terve bussijaam. Infoväärtust oleks ütluses siis, kui buss läheks väljast vasakult, sest seal on hotell Õllepuu, selle all bistroo Vein ning kõrval maja, mille küljes on naisterahva pilt ja nimi Michelle. Veel põnevam, kui buss läheks seest vasakult, sest seal on jaama kassad, kemmerg ja seina peal sõjaeelne pannoo veinikasvatuse teemadel.

Ootame, inimesi tuleb juurde ja nemad ka ootavad ega tea, siis tuleb jaamast murelik ja natuke vehkiv jaamakorraldaja ning samal hetkel linna poolt siinkandi bussifirma buss, otsaees silt „Tellimisel”. Ei bussijuht ega keegi tea, kuhu buss täpselt sõidab, nii satub sadamalinna ka kohalik jutukas joodik, kes ilmselgelt ootas mingit muud bussi. Rohkem nagu suust suhu leviva kuulujutuna saab teada, et buss sõidab sadamalinna kaudu otse lõppjaama ega pea hakkama ümber istuma rongile, nagu juhtus aprillis 2006, kui kohtusin esimest korda Soome Beavise ja Buttheadiga.

Bussiaknast näen Savijõe kohal tervet parve piiritajaid. Vaesed linnud, täna on jälle kevadsügishooaeg tagasi (hooaeg kevadest sügiseni ja sügisest kevadeni, mille temperatuur on aasta keskmine temperatuur).

Bussijuht teed ei tunne, tee äärest nagu õige prantslane küsida ei saa ja GPSi ta ei tunnista. Ees akna all istunud portugaallane saab käe valgeks, sest kui noorik, kes kiirteele peale- ja mahasõitudel bussijuhti assisteeris, asub rühkima lõpp-peatuses ukse poole, võtab buss mõni meeter enne lõplikku peatumist veel ootamatult paigalt ja kui portugaallane end rüütellikult vahekäigu poole ei heidaks ja kätt ette paneks, käiks noorik kõhuli. Kõik asjaosalised on rõõmsad ja portugaallase naine oli üldse eemal seljaga sinnapoole. Mis ma teile ikka olen rääkinud, et ühissõidukid on nagu teater ja kino ühtekokku!

* * *

Õhtul vaatame plaadilt „Carmeni” sihukest lavastust, kus Don Joséd kehastab iseõppinu, tema lahus naise keeldumise tõttu laulda koos temaga Carmenit laulab Carmenit hoopis lätlanna ja kolmandat peategelast, torrrrreadoori, kehastama pidanud leeduka haiguse tõttu laulab seda rolli hoopis endine Uus-Meremaa raamatupidaja, kes 31 a vanuses leidis, et ta parem hakkaks laulma ooperis.

Mis teater see selline küll on, küsite.

Metropolitan Opera, vastan.