14.4.13

P, 2202. päev: suvi, mets ja ooper

Ilmateate lubatud 21 °C on platsis, kevadtalvise pusa hõlmad on metsas küll lahti, aga käsivartel on palav ikka.

* * *

Õhtul aga teeme tasa kõik need aastate jooksul käimata monoetendused ja kortsus rokilegendid – nimelt käime ooperis. Ja pole see ooper mingi kontsertettekanne ega tagasihoidlik lavastus midagi, vaid Wagneri „Parsifal”! Viis tundi! Kohalesõidutatud dirigendi, solistide, ooperikoori ja lavakujundusega ning kohaliku sümfooniaorkestriga! Istume parteris parimatel kohtadel!!

Ooperi pikkus, jah, tekitas enne väikest rahutust, et viis tundi! Mõtlesin välja, mis mõtteid ma igavamate kohtade peal ajastuhõnguliste maastikele ja ehitistele lisaks mõlgutada võiks – näiteks on tulnud mõte, et võiksin mälestuste tarvis üles joonistada kõik eluruumid, kus lapsepõlves elasime või käisime – sugulaste ja tuttavate omad kaasa arvatud – ja see eeldab mõningast meenutamist. Mul on tööjuures kogutud Wagner (kõik ooperid, 46 CDd, Bayreuthi festivali salvestised), seal on „Parsifali” 4 CD-d ja CD-le mahub teadupärast 74 minutit (või, kui hästi punnida, siis pisut rohkem). Arvutuskäiku ma siin esitama ei hakka, sest seal oli viga, aga nendel plaatidel oli I vaatus umbes 2½ h ja ülejäänud kaks umbes 1 h 15 min, mis järjekordse matemaatikavea tõttu andis kokku alla 5 tunni ilma vaheaegadeta. (Mul oli varem olnud ka väärkujutelm, et kõige pikem Wagneri ooper on „Nürnbergi meisterlauljad”, mis on umbes 4½ tundi.) Noh, tegelikus elus on 5 tundi koos vaheaegadega, I vaatus lubatakse olevat 1 h 40 min, II 1 h ja III 1 h 15 min,vaheajad on umbes 20 minutit.

Pühapäevane bussiliiklus on napp ja linnas oleme vara. Teeme aega parajaks pargis, mille suurel murul käib aktiivne tegevus. Istume ja ootame teatripoolses nurgas pingil, mis on näoga tänava ja seljaga pargi poole, hüüatame korraga: „Puukoristaja!!” ja siis avastan, et mina olen pintsaku väel, aga istun puu all, kuid E on mantlis ja istub lageda taeva all. Vahetame igaks juhuks kohad.

Teatris on aega veel palju, arhitektuur on huvitav, varem olin näinud II korruse fuajeed ainult filmis, kus see oli 1960. aastate alguse moodne pangasaal.

Ja läks aega mis läks, aga lõpuks sai kell viis ja ooper algas.

Täheldan, et laval maadleb nagu viis lugu korraga:
  1. See, millest kirjutas Wagner
  2. See, mida mõtles lavastaja
  3. See, kuidas saan aru mina
  4. See, kuidas saab aru E
  5. See, millest rääkis aastasadu vanu Graali muinasjutt
Vahel jääb peale üks, siis teine, aga üldiselt jääb kõige rohkem alla lugu nr 2, nagu see modernlavastustega ikka on. Hea muidugi, et ei ole mindud muusika kallale ega esitata seda akordionil ja kandlel.

See, kes on Parsifal, selgub alles esimesel vaheajal, kui kavast tegevustikku uurime. Olin seni arvanud (ekslikult), et Parsifal on see bass, kes oli laval kogu I vaatuse ja laulis kaks tundi järjest. Tema hääl on ka kogu ooperi kandvaim. Edasi saame Parsifali isikus selguse, aga muude tegelaskujude omas mitte, nii selgub E-le alles tüki lõpuks, et „Parsifali ema” ei olnudki ta ema. Parsifal oli ka vanem kui tema „isa”, mis ooperis ikka juhtub.

Lavastus on minimalistlik ja õige modern, millel pikemalt ei peatu. Ütlen ainult, et tükis kandva tähtsusega püha oda on kujutatud pika toruna, milles vetruvuse tõttu võib kahtlustada teivashüppe teivast. Huvitav, üks neljast „algupärasest” pühast odast on väljas Viinis, aga ilma viiemeetrise varreta. Nii kui kodus arvuti käima saame, tellin Loriot’ ooperijuhi (mida ma möödunud augustis olin Viini ooperi poes korraks käes veeretanud, aga siis mõelnud, et 25 €, paljuvõitu, äkki Amazonis on odavam, ja nii see siis ostmata jäigi; kesse viietunnise keeruka stoori üksikasju suudab mäletada, muidugi oli segadust kui palju). [Nüüd, kui raamat on kohal, täiendan, et ega seal „Parsifali” ei ole.]

Vaheaegadel kava tudeerides arutame, mitu fotodel kujutatud kohta on juba olnud ja mis veel tulemata.

Lavastuse kõige leedotoostlikuma aspekti suhtes tekib hasart, kes on aluspesus III vaatuses – I vaatuses olid olnud aluspesus poisikesed, kes kehastasid luiki, ja „Amorfas”, II vaatus oli võrdlemisi unine (lava oli hämar ja istusin liiga mugavas asendis, nägin vahepeal unenägusid), kuni äkki täitis lava aluspesus ja peaaegu kurguni veetud sukkpükstes naiskoor – ja III vaatuses kõndisid hästi aeglaselt üle lava umbes viis aluspesus vanadaami. Naispeategelane oli II ja III vaatuses ainult öösärgi või kombinee väel.

Jõhvikakisselli oli laval ja lava tagaseinal ning tegelaste küljes sedavõrd, et lõpukummardamisel imestan, miks ei tule eraldi kummardama ooperi pesumaja esindaja.

Mu vasakul käel istus prantsuskeelne vanamees, kellel oli ooperi sündmustik kirjutatud paberilehe peale ja ta vahepeal uuris seda vastu valgust. Tal oli võib-olla kodus kass, mistõttu tattisin vasakust ninasõõrmest kogu I vaatuse nagu nohus bernhardiin või jättis see mulje, nagu pühiksin nina muudki suurest liigutusest (II ja III vaatuses tatt kadus). E täheldas, et tema olnud esimene, kes saalis köhis, ja pärast seda läinud lahti suur köhimine nagu ühes Loriot’ sketšis või pildistamine ekskursioonil Einsiedelni kloostri raamatukogus, kui ei olnud seni täpselt teada olnud, kas pildistada tohib või mitte. Esimesel vaheajal panin pintsakutaskutesse uusi taskurätte hakkama, et ei peaks jälle ootama valjemaid kohti, mil saaks taskust õngitseda taskurätipaki ja hakata seda harutama.

E paremal käel oli onkel, kellel oli tulukesega pastakas ja kes vahepeal pimedas midagi kirjutas.

Muidu üldiselt oli bussidega kohale veetud ooperihuvilisi naaberriigistki ja keskmine vanus oli, ütleme, üle 60. Saal oli enam-vähem täis; panin kõrva või õigemin koibade taha, et vahekäigu ääres on 11. rida, kus ei pea välja mõtlema imeasendeid, kuidas riputada jalad nii, et need ei sureks ega oleks vastu eesmist toolileent. Ilmselt on teatrisaali reavahed projekteerinud samad kuritegelikud isikud, kes varem kujundasid läänepoolse naaberriigi reisironge.

Teatrikorraldusest kah. Esimene teatripuhvet, kus puudus kohvi – selle tegemine on keerukas, eks ju, mässa kuuma veega; ilma on hoopis lihtsam. Üle hoovi on restoran, aga kesse seal tellida jõuab. Teiseks vaheajaks olime kavalad, väljusime saali sellest uksest, mis oli kohe puhveti kõrval, ja jõudsime kohale enne saba teket.

Teine tähelepanek: esinejatele ei toodud lilli. Minu täiendus: aga kust neid pühapäeval üldse saadaks, bensiinijaamast vä?

* * *

Õhtul maja ees suurem, anduris ebaühtlasi matsuvaid häälitsusi tekitav nahkhiir, kes näib lendavat piki tänavat.

No comments: