P, 2209. päev: lõika-kleebi-joonista

Tegelen lõikamis-kleepimisprojektiga, mille tööpealkiri on Observe the protuberances ja mis on seotud kolme kuu pärast toimuva fotoprojektiga. Ehk siis printisin välja kõik kordamisväärsed muistsed vaated paikadest, kuhu seekord kindlasti või võib-olla satun, et saaks teha paare stiilis „enne ja nüüd”. Rühmitan ja kleebin need märkmikku enam-vähem võttekoha järgi pundis, juurde tuleb ka täpsete võttekohtadega satelliidifoto. Väheke muret teeb, et muiste kasutasin kaht objektiivi (24 mm ülilainurk ja 75–300 mm telesuum), mille pildikvaliteedi praeguse tehnikaga iga kell üle löön, aga 35 mm täiskaadri 24 mm-le vastab Canoni APS-C-kaadriga 15 mm, mis on pisut laiem kui põhiobjektiivi 17 mm, ning lemmikteleobjektiivi 150 mm on 240 mm efl, mis sobiks asendama muiste üksnes 300 mm asendis tehtud võtteid. Nii et kaks objektiivi tuleb kaasa võtta niikuinii, aga ma hästi ei riski põhiobjektiivina kasutada 11–16 mm lainurksuumi – see on küll lahe ja ainus ametlikult profiobjektiiv, aga sellel ei ole pildistabilisaatorit ja selle peaks teipima 15 mm asendisse, sest maastikuvõtete PL-CIR-filter jääb 11 mm asendis nurkadest näha (nagu juhtus ka muiste 24 mm objektiiviga, kui ei viitsinud sellel UV-filtrit eest võtta).

Üldiselt – kuigi seekord on kultuuriprogramm napim, aga see-eest ringisõitmine ulatuslikum kui aasta tagasi – on reisi iseseisev korraldamine võrdlemisi tüütu: palju asju tuleb kontrollida ja üle kontrollida ja siis enne reisi veel korra üle kontrollida ning kinni panna ja kontrollida ja tellida jne. Praegu on märkmikus tegemiste loetelu umbes 1½ lk, valmis on 3 (puhkus taotletud ja kahe muuseumi lahtiolekuaeg kontrollitud).

* * *

Veel käime pühapäevases vaikses T-s söömas. Juba jaamakassas tõmbavad endale tähelepanu kolm vene turisti, kellest üks on hästi tähtis ja mõistab väljamaa keeli. Kui teeksin rongis savisaart, saaks sellest oi kui ägeda üleskirjutuse, aga ei tee. Pärast lahkuvad nad vaate- ja/või kuuldeulatusest alles musta värava juures, kus nad jäävad üksteist pildistama.

See-eest kõnnivad meie ette „seitse päkapikku”, kellest algul mõtlen, kas on ehk ehitusmehed lastud pühapäevaks linna. Kõigil on umbes samasugused soengud, peaaegu samasugune rõivastus, nad näivad üksteist veidi tundvat ja kõnnivad seitsmekesi kõrvuti, mille kohta vanasti öeldi, et äärmine võiks tõmmata lõõtspilli, siis oleksid vene külapoisid valmis. Kõndimisstiil ja valged sokid viitavad ameeriklastele, nii et spekuleerin, et äkki on nad lähedasest peagi suletavast sõjaväebaasist, enne kojusaatmist veel viimast korda linna peal. Ei tea, ei tea.

Kella kõrtsis lähme hoogu ja võtame kumbki kaks klaasi veini, nii et mul on pärast veidi paha (ilmselt veini ja magustoidu jäätise koosmõju), eriti rongis, kui pea teatud asendis tundub, et kogu rong hakkab kuhugi kukkuma ja tuleb enne uinumist rebida pea püstasendisse tagasi. Tagasi siiakanti jõuame just kahe bussi vahel, tuleme taksoga, mis on umbes 8-kohane minibuss ja kuigi selle tuhatoosid on kõik ära kistud, on see tubakasuitsust haisvalt läbi imbunud.

Pärast käime väikse tiiru metsas, magan laraka ja siis leiduvad Št küljest kaks esimest tänavust puuki.