L, 2201. päev: kadunud lennukid ja kadunud lennuvälja uus asukoht

Ma jaamas ikka vaatan lennundusajakirju, aga nende lennundusajaloo osa on üldiselt tüütu, sest teemad korduvad ja harva on selliseid lugusid ja pilte, mida ma aastakümnetega kuskil näinud ei oleks. Täna on: keski Saksamaa meistrimees on nõuks võtnud ennistada kaks Fi 103R-IV Reichenbergi ja teinud seejuures igasugu avastusi (algupäraseid jooniseid eriti ei ole, aga masinad olid teineteist täiendavas seisundis). Lubanuvat koguni tema töökotta saabunud huviliste hordidel sees istuda ning täheldanud, et isegi taatidel, kes muiste sihendäste aparaatidega lennata soovisid, aga plaani katkijäämise tõttu see plaan katki jäi, läinud kabiinikatte sulgemisel nägu kole mõtlikuks.

Peale selle on jutuke N. Liidu esimesest pommirünnakust Berliinile (1941), mille tagajärjel puutus Eesti pinda esimest korda Endel Puusepa jalg (tagasilennul ja hädamaandumisel, kui N. Liidu lennukid ta alla lasid; aga kas lugu selleni ka jõuab, ei ole veel lugend). Teatavasti startisid lennukid nendele kergetele pommi-, aga rasketele propagandarünnakutele Saaremaalt Astest ja Kogulast, millest viimane on tekstis ekslikult samastatud Kuressaarega. Tuleb kirjutada ja õiendada. Mõlemad on ammu tegevuse lõpetanud, kuigi Google näitab Astes veel olevat lennuvälja (see on 2009 tehtud põgusa eemaltvaatluse tulemusel sellises seisus, et jah hädamaanduda saab, aga edasi on vaja kraanat, nii et parem proovige hädamaanduda merre, kus võib olla ellujäänuid rohkem). Kunagisel Kogula lennuväljal näitab Google satelliidifoto olevat lennuraja, mida looduses enam olemas ei ole, kuigi Maa-ameti lidarireljeefikaart näitab olevat seal lennuraja jäänused. (Kes veel ei tea, siis lidarireljeefi täpsus on kõvasti alla meetri, vahest nii 20 cm või vähemgi, sest põldudel on näha künnisuund. Google’i reljeef (Terrain) kuvab üldiselt metsad kõrgendikena, aga Maa-ameti lidar läheb puuokstest läbi.) Kui Aste ja vbl ka Kogula olid pärast sõda sõjaväelennuväljad, oli neil metallkate (üksteise otsa ja kõrvale haagitavad aukudega terasplaadid), mis hiljem sattusid taaskasutussse tarade, aiateedena jpt kogu Saaremaal.

Haagis Kaalis, 2009

Õhtul on umbes 14 kraadi ja nii kui maja taga rõdul nahkhiireanduri sisse keeran, hakkabki sealt kostma vaikset plõginat, mistaolist tekitab väike Myotis. Sudin andriga ringi ja otsin, kust suunast hääl tuleb, kuni näen vastu taevast ka silmaga. Nahkhiirel peab pika talve peale kõht olema ikka väga tühi, et otsib süüa lausa tibutavas vihmas.