Ühman taksojuhile, et lennuväljale, palun, mispeale ta pistab teravmeelitsema, et lennuväljale ta ei saa sisse, vahest ikka lennujaama. Oleks see juhtunud taksopeatuses, roninuks ma välja ja võtnuks järgmise takso. Kui naasin A. kreisilinnast R. kubermangulinna, krääksutas taksojuht nahkjoppi nagu kirjanik Lothar Frohwein ja nätsutas nätsu, mida oli silmanurgast jube näha ja pidin terve tee vaatama paremale aknast välja, nähes peale bagaažide ja aunade palju sodi ning kerakondliku Masina-Traktoriühisuse „Demagoogilised Valimised” uusimaid propagandaplakateid. Selle pingutuse tõttu maksin arve sendi täpsusega.
TLL turvas küsin, kas nohutilgad (pakendi suurus 10 ml, aga pudel on poolik) on vedelik. Ei ole, aga tuleb panna kasti eraldi. Panen peale läppari kasti eraldi, kotist välja ka fotoka, kus on ikka küljes kuldsete tähekleepsude jäänused, ja põhiobjektiiv on võimas jäme. Vahest seetõttu ma ülejäänud juhtmepundart välja kaapima ei pea.
Nagu teada, projekteeriti TLL uus osa inimese kombel, läbimõeldult, insenerimõtlemisega, et reisijad saaksid punktist A punkti B vähima jalavaevaga. Kes mõtles, et see hea mõte oli ja püsima jäi, see eksib: vahele pandi lukus klaasuksed ja suunati reisijad rühkima läbi poodide kadalipu, et reisile võetaks kindlasti kaasa uus villane kampsun, liiter viina, paekivist tuhatoos, sigarihumidor ja raamatusari „Eesti mõttelugu”.
Kes nüüd mõtleb, et asi piirduski sajameetrise auringiga, see eksib jälle! Nüüd marsitatakse reisijad – koos kottide ja sumadanidega – otse läbi poe!! Vargapüüdureist läbi ja kassadest mööda. Ei imestaks, kui surutaks kaupa pihku kah või võetaks poodi sisenemise eest raha (vahest sedasi tehakse järgmiseks). Ütlen täitsa tõsiselt – olen maailma 10 parimast lennujaamast olnud tervelt kolmes ja 20st kuues –, et kuskil mujal sellist novaatorlikku suhtumist ja hajameelsetele reisijatele rahakotiraudade avamise vajaduse niivõrd õrna ning sulnist meeldetuletamist ei ole ma näinud.
Vahepalukesi tarbijakaitseseadusest:
Eelkõige on ebaaus tarbijat eksitav või tema suhtes agressiivne kauplemisvõte. (§ 122 „Ebaaus kauplemisvõte”, lg 9)
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud liigne mõjutamine on kaupleja tugevama positsiooni ärakasutamine tarbijale surve avaldamiseks viisil, mis oluliselt piirab tarbija võimalust teha teadlik valik. Tarbijale surve avaldamine võib toimuda ka füüsilist jõudu kasutamata või ähvarduseta seda kasutada. (§ 125 „Agressiivne kauplemisvõte”, lg 2)
Kui ükskord otsiti lennujaamas kedagi „Märtin, Markot”, siis täna on kadunud „Lamp, Anu”.
Lennuk on number EI-EKN, marki B737-8AS(WL) „Lendav Lasteaed”. Liignime annab lennuki keskpaika kumuleeritud kümmekond eesti last, kes vanemate eiramisel tekitavad kogu lennuaja kõrvulukustava kisa. Keegi neist vanemaist seda siin niikuinii loeb ja võtke siis teadmiseks – häbi-häbi!
Kõrval istmel on sakslane, kes kasutab suhtlemisel samasugust parasiitsõna gell nagu mõni Loriot’ tegelane (nt Frau Direktor Bartels). Kui kempsu lähen, jätan Speeri mälestused toolile. Naastes saan teada, et tal on kodus sama raamat ja et seda on nii kõvasti nügitud, et ainult 70% olevat alles. Selle peale võiks küsida, kas ka teie olete näinud telefilmi Speer und Er, kus seda tegi Speeri sõber Rudolf Wolters, kelle sekretär oli vanglast smugeldatud vetsupaberilt teksti ümber löönud ja ta pliiatsiga märkis, mis kohad raamatu[te]sse ei kõlba.
Kella keeramine õnnestub – eks esiteks ma ole pärast sügisel toimunud äpardusi pidanud hoolt, et kell saaks olla piisavalt valges, ja teiseks taipasin, et kõige vähem kulub kellal seierite liigutamise vaeva siis, kui vajalik kellaaeg on ligikaudu sama kui kalibreerimise kellaaeg ehk kellaaeg, millele tuleb keerata osutid ja millest hakkab kell signaali kätte saades osuteid edasi kruttima (erinevus saatjaga 0 h = 12.00, erinevus saatjaga +1 h = 1.00 jne). Tänavu algas suveaeg 31. märtsil, mil õige kellaaeg tuli ette, kui keerasin vaheks +2 h, aga 1. aprillil oli suveaega läinud ka saatja ning kell tegi mulle aprilli, olles läinud tunni ette.
Ajan bussiaja segamini ja käin külmas (olen pisut külmetunud) vaatamas, kust läheb. Väga palju varem ei olegi, sest buss tuleb ette 40 minutit enne väljumist. Bussijuhil on QR-koodi luger katki, ta kontrollib pileteid numbri järgi ning nii juhtubki, et buss liigub paigast alles kolm minutit pärast õiget aega.
Õhtul kook ja „Seenelkäik” ning pärast pinginaabri loomingulisel osalusel vaibakloppimine, millest mitme pala puhul pean tõdema, et elu välismaal on seni takistanud neid jõudmast mu kõrvuni.
Seekord oli kohvris paks pakk raamatuid, mitu kilo kohe (osa pidin äärepealt maha jätma, et äkki läheb kohver liiga raskeks, aga siis kaalusin üle ja vedasin kaasa kõik). Reisu pääl ei lugenud läbi muud kui ainult kaks raamatut: „Teistmoodi printsessilood” ja raamatupoes ekseldes silma jäänud arhitektuuriaabitsa, mis tõotas ahhaaelamusi, aga mis näis esiteks kole kallis (18 €); algul mõtlesin, et jätan meelde ja tellin Amazonist (8 £), aga siis lõin käega ja ostsin kohe. Ahhaaelamused tulidki.
Päriskodus viibides sundis ilm tuppa (sest ainsad korrad, kui paistis päike, oli saabumise ja lahkumise päev), aga tubaste tegevustegagi läks nii kiireks, et aja säästmiseks ma tehtud pilte ei hakanud ilmutamagi (sest pildihaldur jookseb 100 pildi käitlemise järel niikuinii kinni, aga pilte oli ligi 700). Kaasas olivad nimelt makroobjektiiv ja Traumfliegeri orivälgud, millega jäädvustasin kööginurgast valguskastis näputöid, mis olid olnud kuus aastat pakitud ja digiajastul korralikult pildistamata. Näputööde register sisaldas ainult alustatuid, nii et paar alustamata karpi olid täielik üllatus, olin need üldse unustanud – ja et ma tegin ainult hädavajalikke märkmeid (küll samasse vihku), on seniajani tundmatu, miks olen alustanud üht näputööd kahes seni identses eksemplaris. Võimalik, et „enne ja nüüd”, nagu üks teine pooleli näputöö, millest vähemalt mäletan, et see peab olema „enne ja pärast”.
No comments:
Post a Comment