Et kõik ilusti ära rääkida, peab lugu algama eile õhtust, mil selgus, et kui printerist on sinine tint otsas, ei tööta printer üldse. Assapiraki. Sinine tint, märkigem, on spetsiaalselt fotode printimiseks, nagu ka fotomust, punane ja läige. Kirjapaberile printimiseks on neli muud värvi: kollane, tsüaansinine, magenta ja mattmust. Ei aita see, et sunnin printima halltoonides – kui üks tint on otsas, siis on see otsas ja printer ei tööta. Kõik.
Kuidas laupäeva õhtul kella seitsme ja pühapäeva õhtul kella kuue vahel siinmaal uue tindi saab, on lahendamatu keerdülesanne. Konnapildiga tinte võib olla maksimarketi tööstuskaupade osakonnas (mis sulgub L kell 18), aga kuigi meie maksimarket on pühapäeviti lahti, on tööstuskaupade osakond kinni. Ilusa Tähekese maksimarket on suurem kui meie oma ja osakondadeks eristamata, aga see on P sootuks kinni.
Nõnda et lennule tuleb minna ilma prinditud piletita, mis SASi puhul on võimalik.
Teine põnev hetk on sellega, et see on just sama lend, millega 23. XII 2010 algas mitmeööpäevane epopöa, mis viis mind lõpuks Lätti nagu eurolauluks saamata jäänud eleegias külamees Korsakovi, kuhu pold üldse plaanis sattuda; tookordne pöörane seiklus algas lume tõttu ja praegugi on maa valge. F. lennujaam on pärast 2009/10 ja 2010/11 lumekatastroofe mitu korda kuulutanud, et lumesahad on nüüd olemas, aga mis toimub mereäärsel Kopenhaageni lennuväljal, on edasi peidus teadmatuse hämaruses.
F. lennuväljale pääseb pühapäevase nigela bussiühendusega veidi suurema närvikuluga kui muidu ja pealegi on lennujaama vahet liikleval 16. bussiliinil pühapäeviti ikka lõõtsata vanabussid, kesse ikka lennujaama kohvreid kaasa võtab, eks ju. Lennujaamas on kole palju rahvast, turvakontrolli pääsla saba käib poole ukseni, CPH lennu letti ei ole veel öeldud. Vaatan ise, kus vilgub SAS.
Letisaba 20 min, mul väljaprinditud piletit netu, eks ju. Saab sihtkoha ja nime järgi. Lennujaama maapealne teenindus on üldiselt przes, sest saan ainult esimese lennu pardakaardi ja soovituse, et minge võtke omale CPH-s teine pardakaart ise.
Turvakontrolli pääsla saba 20 min, turvasaba ise 15 min, turvakontrollis ise kah jõletu aeg, sest mõistagi näitab Rö. mu kotis kohutava pusa juhtmeid. Turvatöötaja palub lahkesti mul näidata elektroonikat, aga et neid on seljakoti igas taskus ja sahtlis rohkeste, käsib panna elektroonika eraldi. Hunnik saab ehk suuremgi kui seljakott. See käib Rö-st läbi teise korra ja siis pean kõik panema seljakotti tagasi, leides, et mitu asja jäi ennist ikka veel kotti.
CPH: muidu jääb lennuk platsi peale ja tuuakse bussiga C-terminali. Seekord ruleerib lennuk lennujaamahoone lähedale, kiikan kummagi poole akendest, kuhu täpselt. Selgub olevat soolika A-terminali otsas (allpool nihutataval fotol umbes kohas, mille traaversil on kiirteele märgitud silt Lufthavn V). Kes CPH lennujaamahoone kavatist ei tea, vaadaku pildilt. Väga kiire jooks (sh liikuvatel kõnniteedel, saab edasi väga kiiresti) ümberistumisletti, mis on C-terminali taga, kuhu on oma pool kilomeetrit (allpool fotol on selle katus sulnis türkiisroheline ja kohe selle kõrval on sõnad Kastrup st). Kui hingetuna sinna jõuan, saan ette õnneks esimesena. (Mädanik, praegast näen, et kaardil põle märgitud mõõtkava!)
Suurem, mõõtkavaga kaart
Ainus tõend, et mul pilet tegelikult juba olemas, on pardakaardi konts ja selle küljes pagasilipik (kus peal on õnneks 6-tähene reserveerimiskood).
Teenindaja (uut pardakaarti üle andes): Mister V, kas te teate, et teie lennule algab pealeminek 15 min pärast?Kui olen sedasi jooksnud tervelt kilomeetri, raske seljakott seljas, nüüd ka käes pardakaart, pagasilipikuga konts ja ID-kaart, mõistan, et 25 minutist lendude vahel on möödas ainult 15 ja mul on 10 minutit käia näiteks kemmergus (ei hakka täpsemalt kirjeldama füsiloogianähtusi, aga umbes sellel põhjusel ma enne hommikusi lende ei söö).
Mina: Ääh, puuh, jaah, tean. (Jookseb tuldud suunda tagasi.)
(Praegast mõõtsin Google Mapsist vahemaa üle ja sain teada, et ühest lennukist ümberistumisleti kaudu teise oli maad mitte kilomeeter, vaid tervelt 1,43 km. Lennukist letini mitte 500, vaid 900 m; kemmergiineni oli umbes 1,3 km.)
Väravas ootavad Kilulinna lennukile pealepääsu kaks eesti spordikooli koos väga targa õpetaja või treeneriga. 7 kohta on üle buugitud, pakutakse 343 € kompensatsiooni ja ööd hotellis. Mitu reisijat innustub, aga paari elumehe ind raugeb pisut, kui saavad teada, et raha ei laota kohe peo peale, vaid tuleb hiljem küsida Eesti Õhust. Spordilapsed leiavad peagi, et a) treener ei luba ja b) hotellikoha saavad ainult täiskasvanud ning c) homme vaja olla jälle koolis. Üks neiu pannakse kokpitti ja tema klassi-/trennikaaslased anuvad, et ta seal jumala pärast midagi ei käpiks.
Vaateulatuses ees paremal mängib üks spordinoor mängu, mille kohta vaatan, et on aga lahe mõistatamismäng, mis järjekorras on nagu klaas purunenud, kuni mõistan, et klaasipraod on ehtsad. Kõrval istub teine spordinoor, kes loeb raamatut Michael Faradayst (nii palju ei vaata, et teada saada, kas see jutustab ka kärgperest Humphrey Davy + Davy naine + perekonnasõber Faraday). Mul on patakas lugemata lennundusajakirju (5), kust mingist jutust peab tulema kursuse jaoks kodutöö; märgin mitmest loost kohti ja rõngastan leheküljenumbreid, aga selle õige leian alles mitu päeva hiljem Eestis.
No comments:
Post a Comment