Hommikul rongiga söömas, ettekandja teeb 5 € külma ja seepärast jootraha ka ei saa. Tagasiteel näeme kõrgel pilvede all tiirlemas u 50 sookurge.
Kaubanduskeskusest kohalik telefoniraamat, mida õhtul huviga loeme. Uurin järele, kus elab saksa keele õpetaja, et temaga kogemata kokku ei satuks.
Pärastlõunal läheb ilusaks, teeme pika jalutuskäigu vallamajani. Tiigi ümber pilliroogu veel ei ole, pingil istub kaks vene isandat ja ajab roppu juttu.
Loen läbi ja kommenteerin juhendatava magistritöö, olen võrdlemisi rabatud kriitilise mõtlemise puudumisest sellises akadeemilises vanuses ning hakkan hauduma kurja plaani, et edaspidi tuleb magistritööde juhendamine kas ära jätta või tegutseda rangelt põhimõttel „töö tellija materjalist” – st mina juhendan, aga kui inime ei taha, siis imesid ei tee. Naah, usklik pidavat ka kiitma issandat, kui ravi aitab, aga kui ravist hoolimata ära sureb, süüdistab ikka arsti. Samamoodi on, kui tudeng kirjutab hea lõputöö, saab kiita ainult tema, aga kui kukub läbi, saab kiruda juhendaja. Äkki oli selle Martin Lutheri ja Martin Luther Kingi segi ajanu juhendaja tööd siiski lugenud, aga tudeng ise oli kriitika suhtes immuunne?
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment