Nii ametlik talv, et bussipeatust roogivad lumest kuus asula aednikku: kummagi suuna peatuses kaks roogivad, üks käib, koni hambus ja külimit käes, ja puistab roosakasoranži jalatsirikkumispudi. Kui buss tuleb, on löga juba lahti.
Uueks bussiraamatuks on saanud Albert Speeri mälestused, milles on nii rohkesti huvitavat, et kui see kõik siia kirja panna, peaks blogi nimeks vahetama „Speeri mälestuste ümberjutustus”. Näen RR andmebaasist, et see tõlgiti 2008 ka eesti keelde, aga ameti tõttu ma vabal ajal tõlkeid ei loe, kui võimalik. Speer kirjutab hulga paremini kui teine peaaegu samasse ringkonda kuulunu, lendur Hans Baur. Speer suudab kirjutada narratiivi täitsa pikalt, Baur üksikute lugudena, millest ükski ei olnud üle 4 lk pikk – kusjuures Speer kirjutas raamatu algselt vetsupaberirullide kattepaberile (vanglas, salaja). Haritud inimene ikkagi...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment