L, 2186. päev: BROTHER... sister, sorry. TEIL EINS.

Hommikul turg ja raamatupood, siis Paraadiväljakul täikalt siinkandi reisijuht aastast 1934, kaartidega ja puha, siis kohvik, siis näitab E parki, kus printsess Maali kuju peas istub kull, siis selgub, et kinu uks on veel kinni, siis küttega automaatkemmerg, siis etnograafiline ringkäik linnaosas, kus ma ei ole kunagi käinud ega edaspidi käi kah, sest see oleks nagu üks võikavõitu naaberlinn, siis kinu, kus 68-kohalises jahedavõitu saalis on 10 inimest, näidatakse prrrantsuskeelset filmi suisa ilma subtiitriteta ja kust siltide järgi õigesti väljudes satume peaaegu mingi teise filmi vastuvõtule (lauad on juba kaetud) ja lukus usteni.

Muidu on külm ja kõle ning raske uskuda, et nädal tagasi oli 16,5 °C sooja ning panin nahkhiireandurisse uued patareid.

* * *

Õhtul on töökaaslased kutsunud mind pildistama meie kahe võistkonna osalemist solidaarsusüritusel, mille täpne toimemehhanism jääb mulle hämaraks. Sarnasus „South Parki” päkapikkude geniaalse äriplaaniga ei ole välistatud.

Naiivselt olin lootnud, et paar klõpsu ja valmis, aga kui olen käinud korralduskomitee koosolekul ja saanud omale isegi staadioni plaani, mille järgi mõtlen välja, mis kola kaasa võtan, hakkan aimama halba. Nimelt kestab üritus järjest ööpäeva, töökaaslased on vahetuste kaupa kohal kogu aeg (mida mina mitte mingil juhul ei jaksa ega kavatse) ning pühapäevane bussiühendus on nigel. Seda, et me tuleme sulle järele, mitte keegi mõistagi ei paku.

Kola kaasavõtmisest. Ürituse reklaampildil oli vaade, mida hindasin poolprofessionaalse pilguga vaadates selliseks, et ma suudaks teha paremini. See oli koleda tünndistortsiooniga panoraamvõte, mis ajas mõttele, et äkki veaks kaasa panoraamipea ja teeks õige korralikult. Aga noh spordihoone võib olla eravaldus ja üleüldse peaks siseruumis statiivi kasutamiseks olema valdaja luba*. Kui hakkasin asja meite korraldajalt küsima, suunas ta mind ürituse korraldajateni, kes näisid olevat umbprantslased ja tahtsid mu’ga rääkida tingimata telefoni teel**, ja meili kaudu hakkas jõudma asi vaikselt sinnani, et peaksin iseseisvalt suhtlema spordihoone valdajatega, mis kah kindlasti toimub telefoni teel ja prantsuse keeli ning mis kõik on mu jaoks ebaproportsionaalne, sest ega ma ei lähe pildistama ju enda algatusel. Nõnda et loobusin panoraamipea mõttest ja tegin asjaomase pildi hoopis 11 mm lainurgaga.

* „Ainult valdaja loal” seisab parkla märgi lisatahvlil A. kreisilinna kiriku kõrval. Palju aastaid olen seda itsitanud, et kiriku hoovi võib parkida kes iganes, kui aga jätab autoaknale sildi „issand jumal lubab”.

** Neile, kes prantsuse keelt ja kultuuri ep tunne, on teadmata, kuidas prantslasel, kes ometi on nii üliväga viisakas, et tuletõrjuja ütleb mitte „Maja põleb! Hoidke uksed-aknad kinni!”, vaid „Lugupeetud madaam! Lubage mul Teile teatada, et Teie majas on tulekahi, hoidke Teie uksed-aknad kinni!”, saab viisakus nagu noaga lõigatult otsa, kui pakkuda, et ma fransee suurt ei räägi, äkki parlee anglee. Toru visatakse seepeale tavaliselt sõnagi ütlemata hargile. Mitu korda kontrollitud. (Võib-olla ei ole prantsuse kultuuris sellist võõrkeelele üleminekut lihtsalt ette nähtud ja inime satub lihtsalt segadusse, nagu juhtus Teises maailmasõjas jaapanlastega, keda oli üldiselt õpetatud kas võitma või võitlema surmani, aga kui nad vangi sattusid, kõndinud nad vaikses segaduses edasi-tagasi, teadmata, mida teha, sest sellist olukorda nende väljaõpe ette ei näinud. (Allik: Richard O’Neill, Suicide Squads: Axis and Allied Special Attack Weapons of World War II – Their Development and Their Missions, 1981, ISBN 0861010981. O’Neill kirjutab seal Jaapani sõjaväelaste moraali taustana pikalt Jaapani bushidō-filosoofiast.))

Nõndap et siis kallil laupäeva õhtul koos sõitudega kaks-kolm tundi (algul lähen spordihoone valesse saali – ega ma seal varem käind ole – siis leian tee uude, kusjuures see tee viib tagauksest uuesti õue – õigemini on see vist peauks –, ja see on rahvast täis, nii et omasid ei leia). Pühapäeva hommikul koos sõitudega kaks tundi ja pühapäeva õhtul koos sõitudega veel kaks tundi. Võeh.

Ei taipa ega viitsi pilte sortida juba kaameras ja seega on neid pärast Lr-i panna 274 tk, mille esialgne käitlemine (import koos märksõnastamisega, iga objektiivi vigade automaatkorrigeerimine) kestab umbes kolm tundi. Tore on, et valgetasakaal oli automaatse peal ja täitsa OK ning seda ei ole vaja parandada. Perspektiivi ka ei ole vaja. Saab hakata pilte juba vaikselt sortima.