Lennujaamas käib ringi tollikoer. Mul muidugi väike närv sees, sest kodus on kaks koera ja kes teab, mida arvab koerajuht koera selleteemalisest tähelepanust. Aga koer lakub mul nägu, mis õnneks ei ole see reaktsioon, mis tingiks rangema huvi. Kõik puhkevad lõbusasti naerma.
Minnes on esimene ots lennukiga marki CRJ200 (esimesed sisenejad tropitavad, järgmised ootavad tuule ja vihma käes trapil) ja teine CRJ900, mille hankimisel unustati küll ära, et Talina Lennu jaama reisijatorud on ehitatud selliste lennukite jaoks, mis on ette nähtud selliste torude jaoks, st kus uks on uks, mitte tagurpidi trepp, aga mis ukse ette teravmeelsed lennuväljatehnikud asetavad nüüd sillakese asjaomasesse torusse, nii et ei pea enam ronima alla lennuväljale ja siis tagasi üles terminali. Tõsi, seda sillakest peaks lennukis kaasas vedama ja välja õpetama ka iga muu sihtlennuvälja maapealse teeninduse.
Lennukisse minekut olevat hiljuti kuskil teaduslikult uuritud ja selgunud, et kõige kiirem oleks viis, kui kõigepealt läheksid oma kohtadele sama poole akna all istujad.
Kotilindi juures öeldakse mögafonist, et Kopenhaagenist saabunud „Märtin, Marko” tulgu oma kohvri asjus letti. Ma „Märtin, Markot” nägupidi ei tunne ja sestap ei tea, kas tegu on sama isikuga, keda arvate.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment