Pärastlõunal ilusa tähekese poes. Laud, kojutoomisega, lubatakse tuua 3 tööpäeva jooksul.
Vaatame ringi kohalikus, päris mööblipoes. Kaltsuvaip ja mulle tööle NG maastikufotodega lauakalender.
Õhtul (pärast mereröövlifilmi lõppu) Prantsuse „komöödia” Rien à déclarer (2010), mille süžee on selge juba algusminutitel. Algul ajan kaks peategelast segi ja küll on lõbus. Muidu just selline tüüpiline Prantsuse „komöödia”, nagu neid näidati kinodes Vene ajal (Prantsusmaa ja Itaalia töölissõbralikud ja ühiskonnakriitilised filmid olid väga väheste Lääne filmide seas, mida üldse näidati; USA filme näidati siis, kui ühiskonnakriitika oli ikka äärmiselt kange ja peategelane vaene töölisnoor, kes töötas veoautojuhina, elas haagiselamus ja kandis ruudulist flanellsärki; muidugi olid filmid dubleeritud ja kärbitud Nõukogude publikule sobivaks, kõik kõnelesid vene keeli, all olid eesti subtiitrid, kõik palja ihu kohad olid välja lõigatud, musitamiskohad olid jäetud „alla 16 a keelatud” filmidesse). Nalja tehakse eranditult ainult belglaste üle, prantslased ise on üllad ja õilsad. Üllas ja õilis on muidugi ka belgia noorik, kes padufrankofoobsest vennast ja isast hoolimata prantslasega ühte heidab. Pahad pannakse vangi ning head saavad au ja kuulsuse. Aamen.
Inimkonna tarkuse varasalv Wikipedia pajatab, et õnneks said asjast samamoodia aru ka prantslased ise, st Prantsuse ajalehtede filmikriitikud: plusieurs quotidiens nationaux jugent le film très sévèrement. Aamen.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment