Patakas jõulukaarte posti.
Saan teada, et mu telefonis asenduvat mu hääl äkki prantsuse daami omaga, kes teatab, et side on kadunud. Riigis, kus mobiiliarve tuli vanasti 8 km-t 12 päeva ja kus praegu elektroonilise arve veebis maksmine tähendab, et maksa krediitkaardiga, ei ole selle puhul imestada midagi. Mulle kostab sama asi nii, nagu teine kõneleja vajutaks kõne äkki kinni.
Ilusa Tähekese päris diivanipoes: hinnast tuleb maksta poes ainult sümboolne osa; kogu jutu räägime „prantsuse” keeles ja käte-jalgadega; vat nii kaugele jõuab inime 4½-aastase õpinguga!
Raamatupoest veel kalendreid, pliiatseid.
E käis hommikul raamatupoes ontlike jõulukaartide järel. Meenub üha muid inimesi, kellele ikka vaja jõulukaart saata, nagu loomaarst, kelle aadressi saab telefoniraamatust (meil on nüüd selline, kolmapäeval postkontorist tõin); kaardiks pilt detsembri lõpust 2009, kuidas Št ja Šp jalutavad lumelabida laiuselt lahtikaevatud kõnniteel.
Telefoniraamatust leidub suure otsimise peale ka postitariifide tabel.
Muidu on jõulud päris lähedal, mis tähendab, et üha enam pealetükkivamaks muutub sunniviisiline heategevus. Brr.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment