K, tagasisõit

Eestist uus ID-kaart. Uus on palju uhkem kui vana, aga numbris on nulle vähem.

Käisin elus esimest korda Solarise keskuses, küll mitte selle iselangeva laega kinos, aga raamatupoes, kus loetlen telefoni riiulis olevaid raamatuid ja kuulan, mida on vaja.

Päkapikuülesannet täites ühte suurevõitu asutusse sisenedes rebitakse mul garderoobis jopp käest sõnadega „küll ma ise otsin, kus see tripp on!”, aga minut hiljem leian, et sinna jõuab päris sügavale sisse, enne kui keegi hakkab küsima, et keda te otsite.

Kemplen firmaga, kelle tehnik jättis töö pooleli, ja nüüd peame meie maksma väljakutse eest, et teine tehnik töö lõpetaks! Kui see ei ole väljapressimine, siis mis see on?! Teada on, et tarbijakaitse ei aita, sest – teada saadud kunagi, kui me nende „virtuaalteenuse” (raha võtsid, teenust pold) pärast kaebasime, – praegu eeldab tarbijakaitse, et õigus on mitte tarbijal, vaid ikka teenusepakkujal, ja tarbija peab tõendama, et tema õigusi on rikutud. No tere talv. Ilmselt tuleb kirjutada makse selgituseks „väljapressimine” ja, kui mahub, võib-olla lisada paar sõna, mis ja kes. Las jõuab internetti! Veel saan teada, et ega mina isiklikult nende klient ei olegi (mis selgitab, miks alati suheldakse E kaudu). Et pjiizut pjuize jeesti kjeelega klienditeenindaja mu nimest aru ei saa, deklameerin suurt tänavat ületades isikukoodi.

Saan teada, et „Meest, kes teadis ussisõnu” saab ja „Surmatantsu” ei saa mängida üksi.

Elasin üle tormi, kus kivimaja nagises ja Vjatšeslavi Laevade „tormikindlad” laevad seisid tuulevarjus. Nali selles, et alles üks päev varem oli laevade omanik isiklikus ajalehes iseendaga tehtud pikas usutluses kiidelnud, et mis sild, see pannakse ju 30 m/s tuulega kinni, aga vat tema laevad, need ikka sõidavad. S....gi, kohe järgmine päev oligi see 30 m/s käes ega sõitnud kuhugi.

Veel kohtusin hambaarstiga nagu vana sõbraga. Ega jah suhteliselt arusaamatus võõrkeeles suhtlemine ning üksvahe siinmail olnud arstide streik ole asju soodustanud. Kuigi selle kahe pika ja töörohke sessiooni järel olin mõlemal korral suhteliselt loppis ja valuvaigisti mõju all ning kuigi me mäletasime erinevalt, millal ma viimati tema juures käisin (minu mäletamist mööda veebruari lõpus 2008 hirmsa lumega, sest pärast hambakivi võtmist läksin aega parajaks tegema (loe: vabalt tolknevate huulte vahelt verist tatti soristama) arhitektuurimuuseumi (kus piletit küsides suhtuti minusse nagu raske vaimupuudega kultuurihuvilisse) ja teel sinna või sealt tagasi pildistasin Hobujaama tänavas lumehangede vahelt suurt paekiviseina, mis oli mu 2008. a parimate fotode albumis; aga tema leidis oma märkmetest novembri 2007), võib (nüüd läheb see lause lõpuks edasi) lugeda positiivseks märkust, et arvestades seda, et ma polnud hambaarsti juures käinud neli aastat, ei olnudki olukord nii hull kui võinuks arvata. Mõlemad pikad ajad olin pannud puhkuse algusse, et siis hiljem saaks veel käia, kui vaja, aga kõik sai kahe korraga valmis. Hambaarsti mõtte peale, et ühe tarkusehamba peaks vist välja tõmbama, olin rõõmuga nõus, sest sellega on olnud kujuteldamatut vaeva kuni selleni, kuidas kunagi külmetununa öösel köhides ärkasin seepeale, et poole sellest moodustanud suur plomm kukkus kolinal üle keele vastaskülje hammaste vastu, või siis kuidas paar nädalat tagasi tuli hambapesul kuskilt mitmemillimeetrine hambatükk ja ma ei suutnud keelega kuidagi tuvastada, kust. See hammas avaldas küll tugevat vastupanu ja luust lahkumise krigin oli kõva, kuigi mu arust oli logisenud juba hea hulk aega. Aga nüüd olen tast sindrist lahti!

Hambaarstist olenes ka kogu muu puhkuse ajastus, muu hulgas kursusekaaslastega kohtumine, mis on tavaliselt toimunud kord aastas, logistikapõhjusil talvel aastavahetuse paiku, aga eelmine aasta jäi vahele. doodle.com-iga vabu aegu sobitades selgus, et kõige paremini sobiks kas aeg kohe pärast esimest hambaarsti või nädal hiljem, ja õnneks hakkas ajapikku sobima teine aeg paremini, sest tõesti, otse pärast hambaarsti suutnuksin rääkida üksnes täishäälikutega. Kokkusaamine näitas, et aega on hakanud kuluma juba nii palju, et esiteks on käidud kursus muutunud tundmatuseni ning teiseks tuli üle rääkida kunagisi ilmselgeid asju, näiteks miks täpselt sai eriti vihatud õppejõud oma hüüdnime. Kokkusaamiskohad on ammu teisel ringil ja seekordse koha nimetus oli mulle täiesti uus, kuigi asukoht tuttav 2006. aastast, mil see kandis teist nime ja mis ilmselt läks pankrotti sellepärast, et ühe rühmaõe laps sõi kogu kohtumise aja seinast usinalt krohvi.

Tänavu nii elavaid lugusid ei ole kui paaril eelmisel korral ning neid ei ole ilus siia üles tähendada; ühes kohas naeran ilmselt mitte päris sama asja peale kui teised, aga vähemalt samal ajal.

Märgitagu, et seekord ma sööki maha ei ajanud. Kodus pole probleemi, sest kohe saabuvad kaks tolmuimejat ja koristavad ära, aga vat seltskonnas tuleb meeles pidada, et seal neid ei ole. Kõige pentsikum söögi mahaajamine oli 2010. a juunis loomaaias, kui ajasin jäätist fotoka ja akusahtli vahele ning leidsin, et selle kõike tõhusam eemaldusviis on äralakkumine. Piltidega muidugi oli see kurb lugu, et a) umbes 20 väga hea pildi saamiseks pidanuksin tegema umbes 80...120 võtet, mis mu rasketehnikaga on Eesti kõrtsis natuke ebaharilik; b) ma ei ole suure välgu ja praeguse halastamatult väikese sügavusteravusega põhiobjektiivi kombinatsiooniga saanud veel täiesti sinasõbraks ning välguta olnuks liiga pime; c) toredas seltskonnas tahan nautida ikka seltskonda, mitte mõelda fototehnilistele parameetritele à la „kas välk ikka kütab kogu ruumi täis, kui panen väikese ava” või „ära liiguta, [nimi], muidu lähed teravustamispunkti kohalt välja” või „kontrolli kohe iga võtte järel, kuhu fotokas teravustas” – viimase tõttu on nüüd pildiarhiivis ootamas kauget tulevikku, mil äkki saab võimalikuks teravdada valele kaugusele teravustunud fotot (varsti olevat tulemas võimalus saada teravat pilti võtte ajal liikunud pildist), pilt, millel keskel hägune talvemundris väike daam ja servas hästi terav tooliseljatugi). 19 võttest on 2 puhas tehniline praak, see 1 natuke, näidata kõlbab 13 pilti, millest väga heaks pean kaht.

Fototehnika poole pealt: avastasin, et suure plastpurgi taolise välguhajuti saab litsuda palju väiksemaks, kui seda kotis kanda lahtivõetuna. Sama leiutas ka mister Fong ise ja tema välguhajuti saab nüüd vanaaegse pikksilma kombel kokku lükata.

Veel kordasin tarkuse ema, et külmas pildistama minnes võta alati kaasa teine aku. Mul ei olnud ja sestap kandus pildistamine üle taskufotokale, soojendasin vahepeal suure fotoka akut käes ja pärast ei teadnud, mitme võtte jagu paargu tagasi tuli. Pärast pilte ilmutades leidsin, et suur fotokas võib küll näidata, et aku tühi, ja pildi tasku panna, aga ta teeb seda alles pärast fotode salvestamist kaardile.

* * *

Tagasisõit. Üles kell 4 (EET) ja, nagu ikka, ei saa aru, miks nii vara. Kohver on raamatuid täis ja kaalub väga napilt alla 20 kg, öömaja kaal näitab 19,6 kg. Loodan, et see käib veel lubatu sisse. Lennujaamas näitab 19,7 kg. Pakun, et naabrid kindlasti rõõmustavad, kui keegi kell kolmveerand viis hommikul veab 20 kg kohvri 4. korruselt alla mööda trepiastmeid põntsutades nagu Chr. Robin Väga Väikese Aruga Karu (nii et ei ole midagi imestada, miks oli karu peas nii vähe aru, sest talle oli selline väärkohtlemine tekitanud raske ajuvigastuse ja Chr. Robin tulnuks kehalise väärkohtlemise eest kohtusse anda).

4.50 takso. 5.14 lennujaamas turvast läbi.

Lennuk on kohale lennutatud firmast Carpatair (YR-KMR, Fokker 70) koos inetute rumeenia lennusaatjate ja rumeeniakeelsete siltidega. Interneti andmeil on Carpatairi värskeim lennuintsident Rumeenia olude kohta väga ilmekas – õhkutõusul riivas ratas mööda lennurada jalutanud hobust. Eesti lehed ja Eesti Õhu käsnataoline muffin on. Muffinit ei soojendata, mistõttu see on külm, rasvane ja tavalisest veel käsnjam. Väljalend hilineb, lendur lubab lennata Kopenhaagenisse 1 tund 35 minutit, mida ta ka vist teeb, või siis mitte, aga igatahes maandub lennuk nõnda, et 7.20 kohalolemise asemel saan välja kell 7.45, kusjuures pealeminek järgmisele lennule algab kell 7.40 ja lennuk hakkab liikuma kell 8.00. Talina lennuk saabub pika B-terminali otsa ja järgneb väga kiire jooks, talveriietes ja raske seljakotiga (see on kindlasti lubatust raskem, sest seal on arvuti + fotokas + välklamp, mida seekord kohvrisse panna ei tihanud). Läbida tuleb kogu B-terminal ja pool lennujaama keskosa, tugevasti üle poole kilomeetri, inimeste vahel põigeldes. Jõuan viimasel minutil (nähtavasti oli mind juba üle kogu lennujaama kutsutud, aga veel enne seda, kui eelmisest lennukist välja sain), saan teada, et kohe oleks mind pandud puudujaks vms. Kohe minu järel pannakse värav kinni ja inimesed sõidutatakse lennukisse, mis hakkab liikuma umbes 8.05.

Nii et siiamaale saabudes olen kindel, et kohver saabub hiljem, sest ega tema siis mööda lennuvälja jooksnud (ja siis, kui inimesed bussist lennukisse kõndisid ja pagasit laaditi, mu kohver kuskil ei paistnud). Aga ei, kohver on kohal!!

Siis postkontor, sealt korterisse telefoniraamat.

Õhtul on töökoha jõulupidu, kuhu ei lähe. Teemaks on maskiball; juba enne puhkust mitu nädalat tagasi soovitati meilis, kust saab osta „õigeid” Veneetsia maske; uhh, rõve....