Hommikul jaama (võimalik, et ka seekord jala), seal kõigepealt uurin kavandatava reisi teostatavust. Veab, tagasisõidu katkestamine on võimalik, sest antakse suurpiirkonna päevapilet, millega saab katkestada palju tahes.
Esimene peatus on Välgulinnas, kust ühe sõiduplaani järgi naaseb rong Teraskodu jaama iga kolme tunni tagant, teise järgi igas tunnis mitu. Kõnnime läbi suure vanalinna seest kõvasti tahmunud katedraalini, kus on 2/3 ha vitraaže ja kus hakkab pihta „pärismaalaste riitus”, nagu ma seda nimetan. Nähtavasti on see kooskond erakordselt vabameelne, sest püüne peale tuleb peale mitmesuguses pikkuses poisikeste laulma ka naine (väga kole). Üks lugu on selgelt Enigma 1989. a hiti Sadeness (Part I) kaver, aga rütmimasinata (see Enigma hitt, kus lauldakse kellestki Kristist).
Siis katedraali tagant jõe äärde (rabapistrikku seekord ei näe, aga näitan veesülitit, kus ta aasta tagasi oli), teeme sillal üksteisest paparatsopilte („feisspuki tarvis”), siis tuleme teistpidi turuplatsile tagasi (näeme uusimat Pariisi moodi ja teen pilte mitmest maalilisest tänavast). Siis pisutine rongiplaani uurimine ja käik ka Saksa värava juures.
Välgulinna jaamas eskalaatoritel elevanditsemise eest on trahv aastaga tõusnud ja on nüüd huvitava summa 147 € asemel samuti huvitav 151 €.
Juba natuke töntsima sammuga Teraskodu loomaaeda, kus on aastaga toimunud mitmeid ümberehitusi, näiteks on endine amatsoonide, väikeaarade jt kesksuurte Uue Maailma papagoide asemel nüüd nende pärdikute aedik, kelle kohta hüüan äratundmisrõõmus: „Härra Nilsson!!” Amatsoone loomaaiast pärast ei leiagi. Sõber ararauna on koos puna-aaraga ümber paigutatud nännipoe juurde ja nende aedikusse on toodud kaks rohetiib-aarat ja üks soldataara, kes ühe rohetiib-aaraga parasjagu õiendab, näovalge erutusest roosa.
Jääkarude etenduse eel on kitsavõitu tribüün rahvast paksult täis, sinna me ei mahu. Tühi on aga „hüljeste” ja merilõvide etenduse suur tribüün, kuhu sätime (pärast Aafrika loomade vaatamist) taha ritta ja ma vahetan igaks juhuks mälukaardi ära. Õigesti teen, sest pritsimist on kõvasti. Esinejad on kenasti lahked, kordavad parimad võtted (money shots) mitu korda mitmes suunas, et kõik need ikka pildi peale saaksid, näiteks seda, kuidas merilõvi heidab inimese ninaga õhku. Päris looduses toimub sama pingviiniga, kes kukub tagasi merilõvi lõugade vahele. Muusikataustas on äratundmishetki, nagu õndsa popikuninga laul ajast, mil ta oli veel väike tumenahkne kräsupea, James Browni I Feel Good ja „hüljestest” palju massiivsema merilõvi sisenemise taustaks Mr Boombastic (tegelikult olid etenduses väikesed saledad emased merilõvid ja suur teist liiki jäme isane).
Siis papagoide etendusele. Pärast piltidelt näen, et papagoijuhil on sõrm kinni plaasterdatud. Programm on kohati täienenud, papagoi autol jääb iga aastaga juppe vähemaks, aga ikka on tore. Oleme kodus mõelnud, et mis tore amet: mängi kolm korda päevas suurte papagoidega.
Hüatsintaaradel on uus lendla endise paksu klaasiga maja asemel. Tühjaks jäänud vanas majas on sees höövelpink ja ketaslõikur (pakun, et nendega töötavad papagoid), mille peale vend arvab, et vahime sinna pingsalt sisse, küll siis möödujad ka vaatama hakkavad. Hakkavadki.
Vahepeal väiksemaid loomi (pingviinide bassein on ümberehitamisel; kattade külakuhjast tuleb paar pilti), siis jõuame Aafrika papagoide majani, mille võrest, nagu selgub, saab väga edukalt läbi pildistada (vt joon. 3). Selgitan külalistele, et ma võin siin veeta kogu õhtu, aga et nad edasi kipuvad, siis piirdun ainult paarikümne pildiga.
Järgmiseks satume kohale röövlinnuetendusele. Vabale kohale tüürides peaaegu astun peale kolleegile K-le; tagantjärele vabandust, aga minu silmad olid kinni ainult lähimal vabal kohal ja ma teda tõesti esimesena ei näinud (kes ma muidu ümbruskonda hoolikalt jälgin).
Ka röövlinnuetendusel mängivad inimesed mitu korda päevas lindudega ja ratsutavad (tore amet seegi). Kestab 35 minutit ja mul jääb alguses tühi olnud mälukaardil koguni 35 pilti ruumi. (Et nii loivaliste kui ka röövlindude etendusel läks mõlema peale terve 8 GB kaart, kuhu mahub umbes 620 RAW-pilti, pluss muud loomaaiapildid pluss hommikused linnapildid, murran täna täpselt 1973 pildiga päevase pildirekordi, mis püsinud üle viie aasta (7.5.2005 tegin 640 pilti, sh ainulaadse ülesvõtte „Tallinna-Tartu maantee”, mille hiljem ära animeerisin ja võin tugevanärvilistele vaadata anda; täpselt aasta tagasi Pariisi lennundusnäitusel, kus päästik oli sageli pikalt põhjas, tegin sellest pisut vähem, millel ilmselt oli oma osa raskel 120–400 mm suumobjektiivil).)
Vend uurib, kas kotkastega tegeleb sama tädi kui hüljestega. Nagu ikka, on pärast pildistamist järeltöötluse esimene faas allesjäetavate piltide valimine, millest paaril juhtus seesama tädi vaatama otse objektiivi, ja võin kinnitada, et ei olnud. Nagu esimesel läbivaatamisel ikka, näevad üksnes piltniku silmad jubedaid näoilmeid ja muid koledaid võtteid, mida ta muu maailma säästmiseks ära kustutab. Tänatud olgu digitehnika, kus see on rohkem võimalik kui filmilt! (Digitehnika see eelis tuleb esmaspäeval jutuks ja vaidlen vastu, et ka filmilt sai jätta pilte tegemata: ei pidanud ju negatiivi kõikidest kaadritest tegema paberpilte!)
Keskajahõngulise etenduse oluline osa on muusika, milles õnneks ei ole Arvo Pärti, kelle muusika on mu arust hirmus depressiivne (kunagi oli Tallinna Raekoja platsis mingi keskaja laat, kus muide kaikus „Fratres” ....brr). Üks lugu oli ka XIV sajandi superhitt, mille helilooja oli üks neljast nimepidi teada olevast XIV saj heliloojast ning kes oli leivaameti poolest siinkandi selle kuninga sekretär, kelle vappi ja lippu senini siinmaa kasutab ning kellega seotud veidratest asjaoludest sai kunagi siinse eesti seltsi aastapäevaviktoriini põhjaliku küsimuse, kus kõik vastusevariandid olid õiged.
Siis jäätis, siis troopikamaja, seejärel otsime amatsoone, ei leia (seevastu leiduvad kead – venna kommentaar: „Näe, L naise järgi on linnule nimi pandud!” – ja suured kakaduud). Siis leian, et olen jäätist tilgutanud fotoka peale ning fotoka ja akusahtli vahele.
Ämmalahvide aediku juures teatab vend, et näe, kilpkonn sööb rotti. Mul on kaasas binokkel ja näen, et kilpkonn sööbki rotti. Rott on nähtavasti ületanud ämmalahvide aedikut ümbritsevat vesitõket ja langenud verejanuliste kilpkonnade ohvriks (isikliku määramise järgi punakõrv-ilukilpkonn; kohas http://www.zootierliste.de/ on Teraskodu loomaaia kohta pisut vananenud liiginimestik, seal seda liiki ei ole). Rotil on pea kadunud ja kilpkonn venitab tal parasjagu mingeid valgeid ribasid seest välja. Käpad ja saba on kere teises otsas veel alles. Tegevus toimub vee all, aeg-ajalt käib kilpkonn pinnal hingamas.
Täheldame, et ka troopikamajas oli paaris kohas sildi peal madu, aga terraariumis kilpkonn – mis muud, kui ka seal oli kilpkonn mao ära söönud!
Uuendusena on tänavu loomaaeda ilmunud rohkesti pildilisi keelusilte.
Sellega on tiir läbi ja jäänud vaid väga kallis nännipood (nt pehme mänguloom maksab seal kuni kolm korda rohkem kui Lissaboni loomaaias; aga samas see loomaaed elatub ainult enda tuludest, ja hästi elatub!). Mind lõbustavad sama vormiga, aga eri mustriga värvitud papagoi-võtmehoidjad; ühe seninägematu liigiks ütlen olevat „sidrunaara”.
Uudis on ka see, et värava taga üle tänava peldiku taga müüakse teist, küllap odavamat nänni.
Tiigri tänava linnapoolses otsas komberdab vastu kahe meessaatja vahel naisrulluiskur, kellel all, nagu seltsilistele täheldan, trikiuisud ehk need, millel on 2. ja 3. ratta pikas vahes käsipuu peal libisemise õnarus. Seega ennustan, et laseb oma saatjate käsist kohe lahti ja kargab esimese ettejuhtuva käsipuu peale.
Kogu pärastlõuna (sh kogu loomaaia) on mu fotokal olnud ees 150 mm objektiiv ja all akusahtel, mille tulemusel ulatub õlal olev fotokas gabariitidest tugevasti välja ning ma löön varjuki palju kordi teeäärsete põõsaste, ehitiste ja autode vastu.
Tiigri tänava linnapoolses otsas komberdab vastu kahe meessaatja vahel naisrulluiskur, kellel all, nagu seltsilistele täheldan, trikiuisud ehk need, millel on 2. ja 3. ratta pikas vahes käsipuu peal libisemise õnarus. Seega ennustan, et laseb oma saatjate käsist kohe lahti ja kargab esimese ettejuhtuva käsipuu peale.
Kogu pärastlõuna (sh kogu loomaaia) on mu fotokal olnud ees 150 mm objektiiv ja all akusahtel, mille tulemusel ulatub õlal olev fotokas gabariitidest tugevasti välja ning ma löön varjuki palju kordi teeäärsete põõsaste, ehitiste ja autode vastu.
Pärast, kui oleme tagasi linnas, on vaidlus, kas lähme jala või bussiga, aga demokraatliku hääletuse tulemusel lähme siiski jala (või noh siis pühapäeva harva bussiliikluse puhul pole midagi vaielda ka).
No comments:
Post a Comment