E, 1314. päev: skeptiku mälestused

Öösel kell 1.56 meenus, et peale selle, et hommikul on prantsuse keel (mis mind oli rõhunud kogu pühapäeva pärastlõuna ja õhtu), on kella neljaks toimetada veel nii 40 lk teksti, mille olin jätnud esmaspäevale arvestusega, et seda on aega teha kogu päev. Samas on eksamini ainult kaks korda, nii et peab ju ikka minema, lootes, et ehk midagigi külge jääb.

Koidu ajal sajab, fotoprojekt jääb täna ära.

Saabun prantsuse keelde äärmiselt sobival hetkel, nähes veel, kuidas Kivinõid langetab äsja tühjenenud esimese joogitopsi. Seega on 18 minutit lurinata. Siis luristamine küll jätkub; loendan, et tavalise 120 ml topsi ülemise poole tühjendamiseks luristab ta 10 korda. See teeb lurina kohta ainult 6 ml ehk kaks teelusikatäit. Teises pooles rahuldab ta joomishimu pooleliitrisest Coca-Cola pudelist, millest on luristada tehniliselt raske, seega on meeldiv vaikus. Mingi meditsiiniseisund see kahtlemata on.

Üles on antud arutada kokku 12 teemal, mida me ka arutame. Tajun igas lauses, et umbes pooli vajalikke sõnu ma ei tea. Kõigis muudes keeltes aga tean.

Siis teeb poolakas ettekande meditatsioonist ja kõik me peame järgemööda jutustama, mida ise asjast arvame. Üks pooldab üht, teine teist tehnikat. Ma ei ole psühholoogiauhhuude raamatus veel meditatsioonini jõudnud, aga kahtlustan, et neist enamik on kasutajale tegeliku mõjuta, v.a maksmise rõõm, mistõttu vastan napilt, et jään kõigi tehnikate suhtes skeptiliseks. TM-meditatsiooni meenutamine tekitab mus lõbusa mälestuse, kuidas 1996. aastal astusime matkal vihmavarju hotelli moodi hoonesse, mis osutus olevat TM-meditatsiooni Euroopa peakorter, kus meile tehti tunnine ekskursioon, mille kestel hakkas mul üha lõbusam, kuni lõpuks ei suutnud ma enam vastu pidada ja naerma hakkasin, mispeale meid sealt välja visati. Paraku mu prantsuse keel neid meenutusi ümber jutustada ei võimalda.

Kaasaegse, 1996. a mai üleskirjutuse kopipeist (kirjavead parandatud)

[...] Siis ühtäkki oli midagi suurema ja kallima hotelli taolist; kui ma selle terassilt tahtsin järvevaatest pilti teha ja tagasi pöördusin, nägin sildi pealt, et see polnudki hotell, vaid hoopis transtsendentaalse meditatsiooni peakorter vms. Ohoh. Kunagi 1990. a lõpus üritas see liikumine Eestisse ka tulla, aga keelati vist ära. Vaatasime natuke ukse taga ning siis ma märkasin silti „järgmine ekskursioon kell 11.00” ja kell oli siis 11.02. Kedagi muud inimest fuajees ei paistnud, mispeale ma ütlesin, et ei saa lasta juhust mööda minna, ja läksime sisse.

Kusagilt nurga tagant hüppas välja keegi tädi, ütles teretulemast TM-i peakorterisse ning palus meil seljakotid kantseleisse jätta, küsides, ega need eriti märjad pole. Ei olnud. Kantseleis istus keegi vihase pilguga habemik noor turske meessekretär, Apple’i ehk MacIntoshi märk rinnas. Igal pool paistis kõvasti kulda ja karda olevat ning maas oli punane sametvaip. Lõhnas tugevasti sipelgapiirituse järele. Laest rippus alla rohkesti ämblikuvõrke ja vaheuste kõik klaasruudud polnud eriti terved.

Kuna rohkem inimesi polnud, hakkas tädi oma tervituskõnega pihta ning küsis hakatuseks, kust me pärit, kas saksa keelest aru saame ning mis ala inimesi. Lubas rääkida lühidalt, ainult 20 minutit.

Saanud teada, et oleme mõlemad insenerid, viis meid ühe „teadusliku” skeemi juurde, mis kujuta¬vat TM-i ja ühtse väljateooria seost ehk siis nagu tõestaks TM-i paikapidavust. Ilmselt tädi mõistis, et me kumbki pole teoreetilise füüsika vallas kodus, ning seetõttu kõlbas see skeem kohe eriti hästi. Mul hakkas kiiresti igav ja kogu jutt tegi kõvasti nalja.

Selle pooletunnise sissejuhatuse vältel tulid uksele veel kolm matkajat, kellele tädi hõikas, et tulgu aga sisse, me alles alustasime, aga nad lasid seepeale kiiresti jalga.

Umbes 40-minutilise sissejuhatuse järel viidi meid teise tuppa, mis jutustas ühingu algataja ning juhi, paksu hindu tegevusest. See oli veel igavam. Tädi rääkis juba koleda vaimustusega ning Dieter hakkas ilmutama asja vastu juba nagu väikest huvi, mispeale tädi veel enam hoogu läks. Ma olin senini suutnud vait olla ehk suu kinni hoida, alguses ka teadlikult ja suurte jõupingutustega neutraalset kehahoiakut säilitada. Siis, kui tädi oli oma kiiduheietusega jõudnud selleni, mis hüvesid toob see, kui 1% iga riigi elanikkonnast harrastab TM-i, nimelt siis tuleb ideaalne ühiskond, kus pole enam sõdu ega kuritegevust ega haigusi, sest kuritegevus näiteks olevat vaimse häire tulemus. Kuna see teooria oli moes 19. sajandil ja praegu on 20. sajand, ei pidanud ma enam vastu ja hakkasin naerma, mispeale tädi kurja noodiga hääles küsis, kas keegi arvab teisiti. Küsisin siis selle küsimuse, mille kohta teadsin, et ta vastata ei oska, nimelt, kui ühiskonnas ei ole kuritegevust, mis siis saab sellest, kes ikkagi kuritööga hakkama saab. Või kui ühiskonnas ei ole haigusi, mis saab vaeguritest. Tädi jutuhoog katkes, kobises midagi endamisi, esimese küsimuse jättis vastamata, teise peale ütles, et siis ei sünni enam vigaseid. Küsisin vastu, kuidas on see võimalik. Tema, et siis pole inimestel enam närvipinget ja ei sünnigi. Seepeale mina, et kõik haigused ei tulene närvipingest. Tädi läks omadega suisa sassi ja vahetas kiiresti teemat, näidates meile telefoniraamatutele sarnanevaid kuldäärtega kogumikke, mis sisaldanud TM-i teaduslikkust kinnitavaid artikleid. Vaatasin järele, väljaandja oli ikka TM, mitte mõni ülikool vm. teadusasutus.

Siis ilmus uksest ähkides sisse läbimärg keskealine naisterahvas, kes küsis, kas ta tohiks helistada, tal läks auto teel katki. TM-tädi vastas, et oodaku natuke, ta lõpetab enne jutu meiega ära, siis tuleb näitab. Väga imelik. Teine tädi siis kordas, et ega ta naljapärast taha helistada, tal tõsiselt vaja. Siis TM-tädi ikka soostus telefoni asupaika näitama.

Aga üldkokkuvõttes lõpetas ta siis kiiresti meiega ka jutu ära, mis on natuke kahju, sest ma ei saanudki küsida mind huvitavaid küsimusi, nt „kas liikumisest on võimalik välja astuda”, „kas on lubatud õpetajaid kritiseerida” või „miks on ideaalühiskonna mudel nii sarnane natside/kommunistide omale”. Või siis kommenteerida libateaduslikke graafikuid TM-i väidetavast tõhususest, ühes näiteks oli võrreldud inimese hapnikutarvidust unes ja meditatsioonis, et meditatsioonis tarvitab organism palju vähem hapnikku, seletav tekst väitis, et kui tarvitab vähem hapnikku, puhkab paremini, sinna juurde oleks pidanud märkima, et näiteks surmaunne suikunult ei tarvita organism üldse hapnikku. Või siis kommenteerida neid „tõestusi”, millele esitatud küsimus on vale: selmet tõestada, kas meditatsioon mõjutab mõttetegevust, on pelgalt küsitud, kas see mõjutab ajurütme, ja vastus on saadud muidugi jaatav. Et skeptilise meelega kahtlejal oleks seal väga palju küsimist olnud. Ja muidugi mõista oleks tahtnud ka küsida selle vahest ehk valusaima küsimuse: „Kust saab liikumine raha?” ehk „mis liikumised TM-i toetavad?”

Siis juhatati meid kiiresti ukseni, 20-minutiline ringkäik oli kestnud täpselt tund aega, ja tulime välja. Õues sadas uuesti vihma. Dieter küsis paarikümne meetri pärast, mis mulje mul asjast jäi, küsisin siis, kas ta märkas, kuidas vastati asja pärast helistada soovijale. [...]