L, 1305. päev: jutud ja lood ehk mis on bokeh

Mind on kutsutud pildistama eesti seltsi üritusele, kus looduskaunis kohas vestab jutuvestja. Vean kaasa pool oma fotoarsenali ja saabun tunni varem, et pildistada üle mitmeid kordi käidud kaljusid (sest alles eile omandasin HDR-tarkvara nimega Photomatix Pro, mis teeb HDR-pilte palju paremini kui varem kasutatud vabavara, aga leidsin, et olen kettaruumi kokkuhoidmise nimel vanade HDR-piltide üksikvõtted ära kustutanud!). Seega vean kaasa ka statiivi, nurkotsiku, kaabelpäästiku ja lainurkobjektiivi ning tegutsemine on kiire. Iga mööduv saksa matkaja peab vajalikuks alustada vestlust. Saan ka teada, et ei ole hea panna ojamudas olnud statiivijalgu vastu heledaid pükse.

Varjudeta HDR-pilt, mille dünaamiline ulatus peaks olema teoreetiliselt tuhat korda suurem (2¹⁸) kui siis, kui pildistatuks üksainus JPEG-pilt (2⁸)

Siis kokkulepitud ajaks tagasi kohtumispaika; enamik osalisi saabub küll loodust mittesäästval viisil (keskkonnateadlikkus on eestlaste seast veel kaugel). Mulle antakse kaasa osa rahvast, et viiksin nad toimumiskohta.

Üritusel endal on pildistamise plaan selge: tuleb paikneda nii, et näha oleks nii esinejad kui ka kuulajad, ja püüda tabada hetki, kui kuulajad on end kuulama unustanud. See tähendab mitmekümne inimese pidevat jälgimist. Tegutseb ka kaks-kolm muud usinat fotokorrespondenti, aga mida teen mina, mida teised vist ei tee? – Jätan alles ainult parimad ja järeltöötlen kõik pildid (viimane on ka tehniline vajadus, sest suure fotokaga pildistan praegu ainult RAW-piltideks – paar kuud tagasi koitis lõpuks, et miks ma RAW+JPEG pildistan, kui ma pildistatud JPEG-pilte niikuinii ei kasuta). Ning kasutan portreede noppimiseks 150 mm f/2,8 objektiivi, enamasti ka avaga f/2,8. (Bokeh, bokeh!!) Valgus on pisut keeruline, metsaaluse varjud, mille sees päikeselaigud; samas on esinejate suund valguse suhtes hea ning taustal on ainult üksikuid roostetanud raudtorusid.

Tore on see, et suudan 1,2 km pikkuse ja 44 m kerkiva tee jalutada reipal sammul ilma hingeldamata.

Pärast linna treppi, õhtul loen lõpuni Mankelli põneviku soome tõlke „Kiinalainen”. Krimka kohta väga laia ja sügava sisuga.