Külalised lähevad hommikul vara lennuki peale. Kella viieks olen tellinud takso. Mitte tavaliselt numbrilt, sest seda ma uuest telefonist ei leia, vaid internetist pärit numbril, kus kiidulauluks antud viis tärni viiest. Külalised kinnitavad, et saavad taksosse istumisega ise ka hakkama.
Kell 5.03 hakkab pihta. Vend helistab, et mingit taksot ei ole. Soovitan oodata veel paar minutit (kuni saab kokkulepitud ajast üle 5 minutit – siinmaistel taksodel tavaline „täpsus”).
Kell 5.09 helistab vend uuesti, et taksot ikka ei ole. Helistan siis onklile, kes teatab rõõmsalt, et ta seisab maja ees. Ütlen, et maja eest samas teatatakse, et ei seisa. Arutelu peale selgub, et majanumber on õige, aga maantee vale!! Põiki läbi linna teisel pool. Taksojuht palub esimesed kaks korda vabandust ja lubab 5–10 minuti jooksul kohale kihutada. (On rahvapüha järgne riigipüha hommik ja tänavad sellisel kellaajal suhteliselt tühjad, v.a potentsiaalselt joobnud juhid.) Teatan rõõmusõnumi vennale.
Vahepeal otsin välja telefoniraamatu ja leian sealt „tavalise” takso numbri, mis küll ükskord üldse ei teadnud, kus on lennujaam, aga teinekord teadis sinna isegi otseteed metsade vahelt läbi. Kui takso nüüd varsti ei ilmu, tellin kiirkorras sealt uue ja eile tellitud taksojuht lakkugu panni.
Kell 5.22 helistab murelik vend jälle, et mingit taksot ikka ei ole. Helistan siis onklile, et mis seis on. Onkel vastab endise vana rõõmsa jutuga, et seisab maja ees. Mina vastu samaga, et vat ei seisa. 3-minutise vestluse käigus, kus mul hakkab kannatus katkema, loetleme kumbki ümbruskonna tunnusmärke. Minu tähelepanu pälvib nimetus „restoran”, sest lähim restoran (hiina restoran, kus keegi kunagi ei käi) on 400 m kaugusel linna pool ja järgmine 1000 m kaugusel maa pool. Taksojuht vakatab, kui minu kirjeldus jõuab maja üldsuuruse kirjelduseni ja selleni, et välisukse kohale on suurte tähtedega kirjutatud maja pärisnimi ning et täpselt maja vastas orus on kollane kraana.
Kell 5.25 helistan vennale, jutustan ümber taksojuhi heietuse ja käsin meeleheitlikult lehvitada igale mööduvale taksole, mille plafoon põleb. Vend nii teebki, nagu saan teada kell 5.29 tulnud kõnest, ja juhtumisi oli see just tellitud takso, mis mööda maanteed linna poole sõitis ja loetletud parameetreid otsis. Lõpp hea, kõik hea. Olla veel „umbes seitseteist korda” vabandust palunud ja veeretanud süü GPSi kaela. (Praegu seda juttu kirjutades mõtlen, et ju ta oli ostnud GPSi Kirikmäe prismast, mis on spetsialiseerunudki praagi müümisele.)
Ajal, mil akna all passisin ja maanteel mööduvate taksode kiirust hindasin (kas aeglustab maja ees peatumiseks või uhab mööda), vaatlesin ja pildistasin päikesetõusu eelset värvikat taevast. Võimalik, et fotoprojekt hakkab nn purki saama (ich singe bis der Tag erwacht / ein heller Schein am Firmament).
Ülejäänud päeva teen tasa unevõlga ja harvendan pilte, mida nelja ööpäevaga alates laupäeva hommikust on tehtud 3058 võtet.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment