E, 1328. päev: adjöö, musjöö!

Või õigemini madame. Madame la professeur française, kui õigesti läks. Ehk siis minu panus sellel kursusel on antud, nüüd jääb sinu osaks mu varesejalgadest midagi välja lugeda. Soovitatavalt võimalikult paljude punktide eest.

Seekord ma mäletasin, mis vahe on subjunktiivil ja konditsionaalil, ning ka umbes seda, kus neid kasutatakse, aga mitte enam seda, kuidas on nendes vigurvormides kõikvõimalikud reeglipäratud tegusõnad peale tegusõnade être ja avoir, mis olid kiletatud õppematerjali „Auf einen Blick. Französisch. Verben” esiküljel. Eksamimaterjalide kirjalikes tekstides ka ei olnud.

Eile püsimatult korrates (oli palav ja polnud motivatsiooni) mõistsin, kuidas lugematud prantsuse „loogiliste” seoste sidesõnad käivad minust üle nagu vesi madalast maast. E soovitusel üritasin saada aru tagajärje ja tulemuse õblukesest vahest Eestis eestlastele kirjutatud grammatika järgi. Seal on vähemalt asjad teises keeles ära seletatud ega pea lugeja mõistatama nappide näidete ja lugematute erandite järgi ise. No ja neid oli eksamil täpselt neli, needki ette antud, pidi ühendama lause algusega. Võib-olla sain valesti aru, aga see koht tundus kahtlaselt lihtne.

Seevastu rõvedat ülesannet „Täida lüngad” tehes mõistsin, et ainus prantsuse keele aeg peale oleviku, mille ma nelja aastaga olen omandanud, on passé composé. Ja senine akadeemiline kogemus on tõestanud, et kui paljut ei oska, näita siis seda vähestki, mida oskad! (Vrd Kiilike ja tema kodukirjand „Minu koolitee”: „Muudkui „astun, astun, astun, astun,” ja nii neli tuhat korda järjest. Selles sõnas ma vigu ei tee ja õpetaja võib rõõmustada, et Kiilikese peale ei kulu punast tinti üldse.” (Samas õpetaja Kiilikesele kirjandi eest hinnet ei pannud ja Agu Sihvka ei teadnud, mida õpetaja Kiilikesele pärast õpetajate toas ütles, sest Kiilike keeldus sel teemal rääkimast.))

Siis on kaks väga jälki kaudse kõne harjutust, et kirjuta tekst ümber kaudses kõnes, milles mu jaoks oli ümberkirjutamise rõõm. Nimme ei tõmmanud vajalikke vorme alla, las otsib. (Nagu neid seal eriti oleks, hmm.)

Lõpuks on kirjandilaadne asi, mille eest võib saada enim punkte. Teemad olid lahkesti ette antud, muu hulgas kellegi ettekande ümberjutustus, kusjuures mööndusena tohtis olla ka enda ettekanne. Seda siis paljud enne eksamit (algas tavalisest pool tundi hiljem, seekord olin kohal täpselt) puurisid oma ettekande pabereid. Aga õnnetus ei hüüa tulles! Mu ettekanne oli teatavasti PowerPointis, olulise sidusa tekstita. Seega juba kohe, kui see mõte meile öeldi, panin kõrva taha mõtte jutustada ettenähtud 200 sõna ulatuses Kivinõia ettekande ühest teemast, mis oli ka selles raamatus, millest rääkisin mina (kuigi ma seda kohta ettekandes ei maininud). Ehk siis Šveitsi psühholoogi ja pedagoogi Piaget' täheldatud arengustaadiumid lastel, eriti esimene, psühhomotoorsete oskuste areng (0–24 kuud; 6 etappi), mille uurimisest papagoidel oli mu loetud raamatus terve peatükk. Sirvisin eile peatüki läbi ja heietan siis nii, kuis oskan. Pärast on laud muidugi kaetud kustukummikribalatega ja kogu ülejäänud päeva käsi väriseb suurest kirjutamisest nagu professor Kotil. Kirjutamise ajal üritan meenutada, mis aastal ma oma mehaanilise pliiatsi ostsin – kas oli 1994 või isegi 1993? Varsti saab täisealiseks. Marki Pilot, ilusti töökorras, kuigi nikkelkate on metallosadelt maha kulunud. Lapsena imestasin, kuidas mu isa kirjutab aastaid sama pastakaga, kui mul pidasid need vastu vaid mõne kuu, kuni lagunesid; no vat, olen nüüd ise sama pliiatsiga kirjutanud 16–17 aastat.

Keskpäeval palavaga (bussipeatuses on +28 °C) töökoha poole astudes unistan, et prantsuse keel on sama hästi kui selja taga, aga õhtul ootab mind ees poolteist nädalat külmikus veetnud Pinot Blanc. Peaks prisma koomiksiosakonnast vaatama, äkki on seal sama koomiksit, mida eelmisel pühapäeval vaateaknal nägime ning mille kohta vend arvas, et Saksamaal seda kindlasti ei müüdaks. Veel ootavad katsetamist rulluiskude uhiuued laagrid ja rattad.

Toanaabri potitaim on, üllatus-üllatus, üpris värske. Teatab, et pudel olnud hommikul pooltühi – saan lõuad pidada, et ilmselt sellest laia suuga korgita pudelist lihtsalt auras ära, nii et las usub, et päkapikud või hiired käisid kastmas.

Tuvastan, et puhkusetaotlus on kinnitatud, ja ostan lennukipiletid. Krt, selle raha eest saaks täitsa korraliku objektiivi.

Kuumus jätkub, õhtul eksponeerivad inimesed poes ebaesteetilises ulatuses ebaesteetilist kehapinda ja heljub paljude päev otsa higistanud ihude lebra.