N, 1310. päev: emb-kumb

Tänase pika tööpäeva põhisündmus on see, et nägin töölt tulles vaatepilti, mis oli juhtunud, kui kokku olid juhtunud buss ja jalgrattur. Mis täpselt juhtunud oli, ei tea. Jalgrattur oli nähtavasti elus ja ratas sirge. Kui umbes 18.55 töölt bussipeatuse poole astusin, kükitas mingi kuus parameedikut ta ümber (nagu raisakotkaste ring, tekkis kohatu võrdlus) ja kinnitas teda parajasti kanderaami külge. Üks hoidis kõrgel tilgutipakki. 3 min pärast, kui tuli prisma poole viiv buss, tõsteti kanderaami kiirabisse. Kiirabiauto uksest paistsid kannatanu jalad, st viidi ikka pea, mitte jalad ees. Kui poest kell 19.43 naasin, jututas politsei veel bussijuhti. Eks see poole ja kolmveerand seitsme vahel juhtus, sest 18.55 oli asendusbuss kohal, aga pold veel ära sõitnud (mingi natuke pikamaa-buss). Ratas oli naistekas, korv ees. Ilmselt üritas rattur vöötrajalt üle minna või koguni sõita, nagu seda alles eile umbes samal ajal nägin. Loodetavasti ei olnud sama rattur.

Kohalik leht, kus muidu iga liiklusõnnetus üksipulgi kirjeldatud, ei kirjuta sellest midagi, seda on varjutanud palju uhkem lugu, kuidas Kõrgmetsa kiirteetunnelis (korterist mõnisada meetrit) läinud veoauto põlema; seda siis õhtul sillal liiklus seisis.

Praegune bussiraamat on Polaarkaru blogis olnud osunduse tulemusel hangitud Under the Frog, ungari päritolu briti Tibor Fischeri esikteos. Nähtavasti selle eesti tõlget olemas veel ei ole; kui keegi soovib tõlkida, soovitan pealkirjaks „Konna perse all”. Romaan jutustab Ungari sotsialistlikust argipäevast sõja ja ülestõusu vahel ning seega samast ajast, mida Eesti oludes kajastab suuresti ka soperdis „Puhdistus”, aga diametraalselt vastupidise lähenemisega – kui soome kirjaneitsi teos on haige sonimine, siis briti ungarlase oma on paiguti nagu kontsentreeritud „Šveik”. Ja seejuures üldse täiesti kohe absoluutselt mitte vähema sügavusega! Kui keegi oskab kirjutada, siis ta oskab. See on nagu näitleminegi: harrastusnäitleja võib silmi pööritada ja teha sada vigurit – mille all ma muidugi ei mõtle India Kathakali-teatrit –, aga publik ikka ei usu; samas hea päris näitleja ei tee nagu midagi, aga vaataja tajub teatriimet ja läheb kananahale.