Päikesetõusu igapäevane jälgimine on keerukas: ärgata ebainimlikul kellaajal, heita pilk koidutaevasse ja otsustada, kas on pildistamiseks nn kuritöö koosseis olemas või võib end üles ajamata edasi magada.
Nähtavasti täna ilm pildistamisväärne ei ole ja edasi on toimunud äratuskellaõnnetus, sest ärkan lõplikult alles kellaajal, mil päike on umbes tund mulle näkku paistnud ja on viimane aeg hakata liikuma ukse poole, silme eest ikka kõik sinine.
Täna on päris märgatav tuul (juba eile õhtul oli). Tavaliselt siin sisemaal tuult suurt ei ole. Ilmajaam on mäe otsas lennuväljal, selle jaoks öeldud tuulekiirus ei peegelda olusid mujal.
Tööl on kõrvaltoa naaber kas minetanud tekstitoimetioskuse või on hakanud teisi inimesi appi kutsuma, kui ise ei oska. Eile ja täna käin tal abiks kuus korda.
Saabuvad rulluisule uued rattad (+ laagrid + teljed). Panen need alla nii suure hurraaga, et unustan panna ratta sisse distantspuksi. Tulemus on see, et kui keeran telje kinni, surub raam kinni ka laagri ja ratas ei veere. Seega rattad alt, igast üks laager välja, puks sisse, rattad alla tagasi. Piduriratta telje kinnitus on aga kulunud ja see keerleb ärakeeratava kruviga kaasa; lõpuks ei jää muud üle kui uhiuus telg välja puurida (st tekitada telje peasse nii suur pikergune õnarus, et sinna mahuks lamenäpitsate ots, millega seda kinni hoida; näpitsatega endiga hoidmine ei õnnestu). Nüüd siis peagi tuleb uute rataste katsetamine!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment