Päikesetõus on värviline, tuleb ajada kark alla ja püüda teha elutoa aknast mõni võte. Värvide mäng kaob mõne minutiga. Magamistoast jääb lehis ette.
Tööl räägib toanaaber pikalt telefoniga ja röögatab aeg-ajalt naerda umbes sama läbilõikava häälega nagu mu vanaema sünnipäeva lõppfaasis (ja kui järele mõtlen, siis ka kaks vanatädi, seega oli see perekondlik). Üks asi on seda kuulda lõbusal sünnipäeval, aga teine tööl, üritades ka tööd teha.
Digiarhiivi Lightroomi importimise järg on sedamail, et ajas tagurpidi liikudes olen jõudnud kahe aasta taguste piltideni, mil suure kaameraga pildistamise suurest rõõmust arhiivisin kõik pildid, ka täieliku soga ja praagi, nii et vahepeal pilte DVD-dele arhiivides kulus juunist 2008 maini 2009 22 (kakskümmend kaks!) kahekihilist DVD-d. (Praegu on pildiarhiivi varukoopia korralduslikel põhjustel väikesel kõvakettal. — IT-tehnika teeb ikka jõudsaid edusamme. Mu esimene kokkupuude arvutitega oli veel ajal, mil kasutati 5,25” kettaid, kuhu mahtus 1,2 MB. Nüüd siis on olemas nelja kõrvutise tikutoosi suurune kõvaketas, kuhu mahub 500 GB ehk eelmisest üle 400 000 korra rohkem.)
Fotoprojekt jätkub, järgmise sammuna tellin proovipildi prindituna firmast, mille efektne näidispilt oli kunagi mingi profifotoajakirja vahel (alati tuleb jätta arenguruumi!). „Kuidas te meid leidsite?” küsib ilmutus kasutajaks registreerimisel, ega paku, et ajakirja vahel oli muljet jättev näidis.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment