Sellesuvise fotoprojekti raames tuleb järgida kivipalluri Jürto laadi õpetussõnu: „Kes tahab näha päikesetõusu, peab tõusma maru vara.” On juuni ja millal päike tõuseb, teate isegi. Mets rõkkab linnulaulust, inimtegevus on hillitsetud. Kümme minutit enne päikesetõusu kuldab koit pilvede harjasid, aga päikesetõusu ajaks läheb vinesse ning kuld kaob. Lähen tagasi magama.
Tõlgetes korraldatakse manifeste ja konventsioone ning nimetatakse flokulante „hõljumisabivahenditeks”; lõpuks avastan eelmisel nädalal väljalõinud tõlkest, et keegi meist on külma kõhuga muutnud molaarsuse meetriks ja seda on teine üle kontrollinud ning pole ka midagi imelikku täheldanud. Olen kuri.
Lõuna ajal postkontoris nelja filmi järel; tagasisõidu bussijuht tahab näha piletit ja isegi käsib panna pileti lugeri juurde.
Õhtul Kõrgmetsa maksimarketi tööstuskaupade osakonnast neli potti lavendlit. Tagasikõnnil hirmus vihm. Teisalt tore, sest paiksesse rõdukasti istutatud lavendlid saavad hästi kasta. Natuke kahtlesin, kas talve läbi rõdul seisnud kilekotti ladustatud ja tolmkuiv muld enam päris mullaks muutub, aga näe muutus.
Lõpuks kinoelamus: Miyazaki uusim film Ponyo (2008). Vanameister näitab kõrgklassi.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment