Hommikul majast väljudes märkan, et insenerimõtlemise puudumise mälestusmärk, all fuajees seina najal seisnud 4100 mm pikkune tööpinnaplaat – mille ülessaamiseks läinuks vaja pika noolega kraanat või helikopterit –, on kadunud. Oh kui kahju; nädala pärast tuleb vend külla, tahtnuks seda talle näidata. Nüüd on järel ainult hägnue telefonifoto.
Tööl pestakse väljastpoolt aknaid. Aknapesija suitsetab, hais tuleb tuppa.
Muidu suhteliselt heast tõlkest näen, et tõlkija ei ole teadnud, et volume tähendab ruumala.
Majasisene imetarkvara, millel on halb omadus tekstidokumente ära käkkida, käkibki dokumendi, mida olen õhinal täiendanud viimased poolteist tundi. Ja kohe nii, et ongi kadunud. Tuleb alustada uuesti, mille tagajärjel pääsen reede õhtale ebasündsal kellaajal.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment