T, 2370. päev: ooper!

Elevandikuju ongi kadunud. Nüüh-nüüh.

Keelekoolitus, mille esimene osa on üsna huvitav, lektor ütleb koguni ilusti „põhjusi” ja hädalugemist vaja ei ole. Teises pooles jõuab kätte keelekoolituste tavapärane rada hea sõna – paha sõna ning ühte kohta kirjutan slaidide väljaprindi servale ainsaks kommentaariks „mäh?”. Saab ka teada, kuidas mingi suure asutuse arulage vormistusnõue tuli sellest, et nad ei tea, mis on püsitühik, ning kuidas ühe teise suure asutuse teine rist ja vaev tuli sellest, et neil tekkis tehniline probleem (tuntud tõlketarkvara segmentis valesti) ja optimaalse lahendamise asemel küsisid nad nõu mitte tarkvara tootjalt ega asjatundjatelt, vaid selle kohalikult esindajalt, kes Eestis on üks Läti firma. Jah, ega see pole loll, kes ei tea, vaid on see, kes ei tea, et ta ei tea. (Kruger et al. 1999)

Kas mäletate lugusid tõlkijast, kelle sõrmistikul läks algul rikki e- ja siis k-täht? Nüüd on tal rikkis ka m-täht.

Selgub, et elevantsid – keda lubati ära viia alles oktoobri keskel, st selle nädala lõpus – ei ole veel kadunud jäädavalt, vaid on tassitud kokku kohtumaja hoovi. Tore-tore.

Õhtul aga ooper. Verdi, „La forza del destino”. Loriot’lt teame, et sisu on segased peresuhted, ning kui kerglasevõitu avamängu järel eesriie kerkib ja näitab tühja musta lava, mõtlen: „Assaraisk!”, ning kui esimesena kõnnivad aeglaselt lavale tänapäevases kostüümis daam ja ülikonnas härra, mõtlen uuesti. Esimene veerand tundi on suisa igav. Aga siis tuleb lavale tenor, näidates selgesti, mis vahe on itaalia ooperil tenorita ja tenoriga. Esimene pool (I ja II vaatus) kestab tund 10 minutit, mille vältel, jah, suigun paar korda, oodates, millal tuleb vaheaeg ja saab jälle puhvetisse, ja muretsedes peamiselt selle pärast, et magades ei jookseks suust tatti. Lavakujundaja on selgesti sama kui kevadel nähtud „Parsifalis”. Arvame isekeskis, et vahest ei hakatud uut jõhvikakisselli koduteatrist toomagi, kevadest jäi mõni ämber üle. Kummikud ja öösärgid on, aga enam mitte kõigil osalistel. Poisikeste pesemist ei ole ja aluspesus vanadaame ka ei ole.

Teine pool (III ja IV vaatus) on õnneks elavam ja täitsa hea nii vormi kui ka sisu poolest. Nimelt astub siin üles metsosopran, kes peale laulmise ka täiesti näitleb (samas kui naispeategelasel, kes itaalia ooperis on muidugi sopran, on häält nagu muda, aga näitlemine piirdub ringikõndimise ja ringutamisega). Ka koor on väga hea, suudab terve IV vaatuse maas lamada täiesti liikumata ja uinumata ning pealegi pärast lamades ka laulda. Lõpukummardamisel saab see metsosopran tugevama aplausi kui sopran ning ka ühe kõrvalosa bass saab suurema kui peaosa tenor. Tuvastame, et saali 13. rida (mis veel kuulub ametlikult parimate kohtade sisse), on lavast liiga kaugel, et silm seletaks nägude üksikasju. Binoklit meil kaasas ei ole, mis tekitab huvitava mõtte, kui suur binokkel on tänapäeval teatris paras. Varnast oleks võtta 10 cm, 25 cm ja 40 cm pikkused binoklid, klaaside suurusega vastavalt 20, 50 ja 80 mm, raskusega sada grammi, pool ja mitu kilo ning suurendusega 8, 10 ja 20 korda.

IV vaatuses läheb mu selja taga vasakul kellelgi kõht tühjaks, aga paraku valib ta kommipaberi avamiseks just naispeaosalise aaria, mis seekord ei ole esitatud erilise helivaljusega. Ta sünkroonib krabistamise päris osavasti fortekohtadega.

Eelviimase bussiga jaama juurde ja täitsa viimase bussiga edasi. E uurib kava ja märkab, et iga solist tutustab enda ooperikogemust isemoodi – kes loetleb üles kõik iialgi lauldud rollid, isegi Estonias, ja kes ütleb lakooniliselt, et on laulnud enamikes Ameerika ja Euroopa parimates ooperites.