R, 1606. päev: märgid ja süstid

Täna tahaksin jagada ketserlikke mõtteid arulageda kirjavahemärgistuse teemadel.

On nimelt teada, et eesti keeles pannakse koolon lause keskele, mitte lõppu. Koolonile järgneb sageli loetelu, mis sellisel juhul on kooloni ees oleva lause jätk. Kui see on samal real ja loogiliselt võttes ka samas lauses (nt Mari oli kaotanud mitu mänguasja: palli, karu ja konna ehk Mari oli kaotanud palli, kaotanud karu ja kaotanud konna), siis on kõik korras. Kõik on ilus ka siis, kui järgneb punktideks liigendatud loetelu, kus igas punktis on lause osa (esimene punkt on nagu sissejuhatava lause jätk ja sama lause osa peab olema ka teine lause jne). Praktikas tähendab see, et loetelupunkti lõppu pannakse koma või semikoolon ja lause jätkub ühest punktist teise.

 

Aga! Kõik ei ole nii ilus kui paistab. Nimelt läheb lahti tsirkus, kui punktis on mitu lauset. Kui inimene on pähe võtnud, et kogu loetelu peab olema üks lause, ja nui pooleks seda ajab, saabki ta tulemuseks sellise jabura kirjavahemärgistuse:

Kõigepealt on sissejuhatav lause, mille lõpus on koolon (mis seda aga ei lõpeta):

1. siis algab loetelu 1. punkti esimene lause, väiketähega (sest nagu jätkab eelmist lauset) ja lõpeb punktiga. Siis algab suurtähega teine lause, mis aga punkti asemel lõpeb semikooloniga;
2. siis algab 2. punkti esimene lause suurtähe asemel väiketähega (nagu oleks see 1. punkti viimase lause jätk, kuigi tegelikult ei ole) ja lõpeb punktiga, nagu lausetel kombeks. Siis algab suurtähega teine lause ja lõpeb jälle semikooloniga;
3. siis algab ka 3. punkti esimene lause väiketähega, kuigi ka see ei ole 2. punkti viimase lause jätk, ja lõpeb punktiga. Viimane lause algab taas suurtähega ja – kui see juhtub olema loetelu viimane lause – lõpeb ükskord ometi punktiga.

Mitu lauset siin oli: üks, neli või seitse?

Mina, vabamõtleja, kirjutaksin aga hoopis nii:

Kõigepealt on sissejuhatav lause, mis lõpeb kooloniga:

1. Siis algab loetelu 1. punkti esimene lause normaalsel kujul suurtähega ja lõpeb punktiga. Siis algab suurtähega teine lause, mis lõpeb samuti punktiga.
2. Siis algab 2. punkti esimene lause normaalse suurtähega ja lõpeb punktiga. Siis algab suurtähega teine lause ja lõpeb taas punktiga.

jne

Üksainus mööndus (et lause võib lõppeda ka kooloniga) ja esimese näite koomusk lõpeb. Tulemus on selge ja korralik!

Veel lisaksin loetelude selguse huvides, et tehnilises kirjanduses ei ole taoline kirjavahemärkidega vigurdamine üldse kombeks. Näide:

Traktori rippmehhanismi osad on järgmised:

• tõstehoovavõll
• tõstehoob
• ülemine tõmmits
• veorauad
• püsttõmmitsad

Ja ikka veel. Punktloetelu või muu esile tõstetud tekst on asi, millele silm langeb enne sissejuhatavat teksti. Lugemislihtsuse huvides püüdkem nii, et seal oleksid asjad nimetavas käändes, kui võimalik (vt eelmine näide). Antinäitena meenutagem Tallinna Lennu jaamas olevat plakatit, kus suur vahepealkiri äkki hüüatab „TEIE ÕIGUSTEST” (pdf). Eesti keeles ei ole seestütlevas käändes pealkirjad kuigi tavalised, miks siis nõnda? – Aga asi on lihtne: selle on tõlkinud keegi kahejalgne tõlkemasin, kes on näinud inglise originaalis sõnu [about] your rights ning need siis tuimalt ja muljele mõtlemata ümber pannud, nagu on selle valdkonna tõlgetes kahjuks üldlevinud komme.

Tean, kuidas ühe suure tõlkeasutuse lugejad pistavad hädaldama, et muud moodi ju ei saa, aga ka selle pareerin ära – miks ei saa? Mõelge selle peale, tehke midagi, siis vast paraneb ka teie nigel sõnatõlkija maine.

* * *

Aga pärastlõuna on mul vaba ja käime loomaarsti juures. Suureks kergenduseks selgus ükspäev koerapassist, et peamine, marutaudivaktsiin käib kaks aastat, uuendada on vaja vähemat ja juriidiliselt mittekohustuslikku. Tore. Oleme kohal kohutava ajavaruga, tund ja 20 minutit. Selgub, et vastuvõtt käib tõesti nagu kellavärk ja inimesed tulevad kohale nii veerand tundi varem, üks pidevalt näuguv kass pool tundi varem. Selle omanik nähtavasti ei saa aru, miks meie koerad on väga elevil ja muudkui kõrvu kikitavad, ning õnneks ta ei tea, kuidas me kardame, et järgneb hele klähvimine, mis koerakeeli tähendab „leidsin saaklooma”.

Naaber on koridori ja käigurõdu kaunistanud lihavõtetest üle jäänud hiire- ja jänesekujukestega, mis sageli põhjustab meie terava huvi, mis hiljutiste etoloogiaraamatute ajel paneb arvama, et koertel on kaasa sündinud ettekujutus, milline näeb välja sobiv saakloom. Ei ole hiirt ega jänest kunagi lähedalt näinud, pealegi on kujukesed tugevasti antropomorfsed, ei lõhna üldse looma moodi (sest on plastist, kummist või kivist), aga näe koer saab aru, et see on väike huvitav loomake, ja vaatab, kas süüa ka sünnib.

* * *

Kõrgmetsa maksimarketis on hirmus virn kurke, mida miskipärast ei taha keegi osta isegi soodushinnast hoolimata. Parafraasides tuntud B-filmi pealkirja, on parajasti käimas tapja-mahekurkide rünnak. Kuidas suhtuvad teemasse ortorektikud?