Seda blogi jälgides võite muidugi arvata, et ma olen lihtsalt laisk ja ei viitsi kirjutada muidu kui mitme nädala tagant jupikesi. Asi on tegelikult keerulisem. Tööl on käsil massiivne vaimusuretus, nii et õhtuti olen üsna apaatne. Tavalise õhtuse blogikirjutamisaja on hõivanud praegune väga mahukas kursus (nagu et olen lugenud kahe nädalaga vabadel hetkedel ja hoolikalt (mitte nagu üks meie tuttav professor) ligi 400 lk referaate) ja kontrollitud kodutööde arv on päris uskumatu. Kui see nii jätkub, tuleb hakata andma kodutöid, mille hindamine käiks mõne minutiga (veel parem, kui seda saaks automatiseerida – nagu kirjutasin kunagi tööl pika märgukirja teemal, kuidas saaks automatiseerida otsustamist, kas tõlge on kõlblik või mitte ja mis eeltöid sellise süsteemi väljatöötamiseks on vaja teha – somewhat as a voice in a wilderness).
Nagu siit kõrvalt näha, olen tänavu läbi lugenud ainult 16 raamatut.
Raban täna palehigis teha tänaseid asju ja alles mõni minut enne seitset avastan, et täna ju ei ole 17. mai, vaid alles 16. – õõh.
Olen täna särgiväel ja sooja on tervelt midagi 15 kraadi, aga inimesed vaatavad imelikult.
Täna algas ka eelviimane süstikulend, kus kosmosesse viidi kalmaaripoeg ja hunnik Lego-komplekte.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment