Otsustame veeta äripäevast vaba päeva sellega, et käime algul Välgulinnas ja siis loomaaias. Uurin hommikul internetist rongide sõiduplaani ja juba kell 10.08 oleme jaamas.
Muide, 6. kassa piletimüüja ei oska lugeda kaheni, sest annab küsitud kahe asemel kolm piletit, raha võtab kah kolme eest. Mõtlen hetke, aga et aega on minut ja õiendamine kestaks kauem, löön käega ja luban saata kaebekirja. E lohutab, et taoline aeglane piletimüümine (4 minutit inimese kohta) ei ole midagi võrreldes sellega, et ta pangakontot avati poolteist kuud (mujal maailmas kestaks see kõige rohkem 20 minutit). Nagu teada, on siinmaal raudteejaama piletimüüjad sotsiaalne töökoht, nagu Tallinnas bussisaatjad, sellest siis nende soovimatus liigutada kiiremini, algeline ja tohutut klahvinäppimist nõudev kasutusliides ning üldse asjaolu, et piletikassasid on rohkem kui kahes lähemas idapoolsemas suurjaamas kokku (kuigi kõiki korraga lahti ei ole kunagi). Seda näitab kindlasti asjaolu, et puuduvad piletimüügiautomaadid, mis on olemas Saksamaal isegi igas teivasjaamas, ning üleval on küll mingid piletimüügiautomaadi taolised kastid, aga ühtedest (mis tavaliselt on rikkis) saab laadida riigisisest elektroonilist piletit (mille jaoks on ka massiivne teeninduspunkt, kus ootajaile rohkem ruumi kui päris piletikassas) ja teistest printida välja ette ostetud TGV-pileteid.
Võib-olla peaks soovitama, et kui piletimüüjalt ei eeldata oskust lugeda kaheni, võiks ametisse panna koerad (kes empiirilise tähelepaneku järgi oskavad lugeda kolmeni) või vareslased, eriti rongad (kes oskavad lugeda seitsmeni). Siis saaks palka maksta kontides või raibetes, säästaks kõvasti raha!
Hommikul näitas sõiduplaanirobot, et sõita tuleb 2. jaama, kuhu jõuab rong 6. perrooni äärde kell 10.30, siis kobida 2. perroonile ja oodata rongi, mis saabub kell 10.41.
Kobime ja ootame, arvates, et tühjus selle üpris väikese jaama perroonil on seotud äripäeva hommikupoolikuga. Tuleb aga raudteelane ütlema, et 10.41 rong on käigust võetud, raudteed remonditakse. Lähme jaama ja näeme sildilt, et ossa pirakas, osa ronge on jah asendatud bussidega, aga selles teivasjaamas nad ei peatu.
Seega siis jõuame üheteist paiku tagasi lähtekohta ja käime kontrollimas kaebuse kirjutamiseks asjaolusid (kolmanda pileti 16 € on naljategemiseks paljuvõitu!), nagu kassa numbrit ja teenindaja nime. Teenindajatel siinmaa raudteejaamas nimesid ei ole, ei enda ega leti küljes.
Näeme, et jah, on jah stendil väike silt, et 10.30 rong on asendatud bussiga, ja suure tabloo allservas on silt, et samasse suunda suunduvad kohalikud rongid on häiritud ja kassad annavad rohkem teavet. Meie aga ei soovinud sõita kohalike rongidega ja kassamutt oli ka vait nagu sukk. Nähtavasti oli see ikka suur pingutus öelda, et kuulge, järgmine rong sinna, kuhu te sõita tahate, on käigust võetud ja asendatud bussiga.
Saan aru, kallis lugeja, et see on jabur, aga loe edasi. Kõik on sula tõsi.
Et siis hommikul oli automaat näidanud sõiduplaani nõnda, et me istugu punktist A kella 10.20 rongile ja sõitku jaama B (kohal 10.30), kust 10.41 läheb edasi rong jaama C (kohal 11.22). Nali selles, et see teine rong väljus samuti punktist A (10.30) ja võib-olla oli siinmaa raudteejaama algelisse sõiduplaanirobotisse ka sisestatud, et see rong ei sõida, mistõttu robot arvutas, kuidas me saaksime jõuda sellele järgmisest jaamast, kus mõlemad peatuvad (!). Robot ei kõssanudki, et rong on asendatud hoopis bussiga.
Aga uskumatud juttud ja loud jätkuvad.
Nimelt järgmise Välgulinna rongi (11.30) väljumine on teetööde tõttu nihutatud 4 minutit ettepoole (11.26). Arvake kolm korda, kus see sõiduplaanimuutus on kajastatud? Kas ehk suurel jaamatablool, kus kirjas sihtjaamad ja perroonid, või teadetetahvlill väikesel sedelil?
Õige on variant b.
Kõigil tabloodel, nii jaamaseinal rippuval suurel tablool kui ka perroonil väikestel tabloodel kella 10.26 rongi ei ole. i-tähe nool osutab pahaendeliselt kassadele. Seisan saba ära, mille vältel ilmub väljuvate rongide tabloole 10.30 rongi tee, ja seega ütleb piletimüüja seda mulle ilmega, et mis sa ise ei näe või. Lisab, et rong väljub „with a little delay”, 11.26.
Midagi mögafonist öeldakse, aga midagi aru ei saa. Rong väljub seekord täpselt (mitte nagu Nancysse 20 minutit hiljem, „seoses üliägeda liiklusega jaamas” (ahhahhaa!)) ja tõesti näeme, kuidas nõutuid inimesi jookseb perrooni peal rongile järele. Rongi krapis kõneleb Kenny McCormick („mummummummummummumm-KRRRHHHHHH!!”). Isegi piletikontroll imestab kolme pileti üle ja kinnitan, et see on see, mida siinmaa raudteejaam müüb, kui küsida kaht piletit. Tema vähemalt on mõistlik ja teda ei ole seega mõtet kiusata väitega, et kolmas kuulub meie nähtamatule reisikaaslasele.
Itsitame, et saame ka näha, kuidas Prantsusmaal raudteed remonditakse. Nähtavasti aga parandatakse alles vahetult enne Välgulinna. Teeme plaanid ringi, jätame Välgulinna päevakavast ära ja lähme otse loomaaeda. Ilm on palav ja jalutuskäik koerasitasel tänaval loomaaiani pikk.
Kuskil on maas pähkel (pähklipuud ei ole) ja meenutan, kuidas eile matkal, kui hakkasime pärast einet edasi sõitma, kukkus kuskilt ülevalt asfaldile katki kreeka pähkel, aga varest (kes nii teevad) üle ei lennanud ja puu otsas (mis ei olnud kreeka pähkli puu ja maikuus pähkleid puu otsas ka ei ole) ka ei paistnud (mistõttu nimetasin seda imeks ja omistasin muidugi eelmisele paavstile, kes vajab pühakuks saamiseks rohkem imesid kui see ühe nunna tervendamine). Et see teine pähkel siis on teine samasugune ime, mille korda saatnud haua tagant eelmine paavst, peaks ehk teatama Vatikani. E märgib, et eilne pähkel oli pool, mille peale lisan, et aga ime on ju siis veel suurem: sama pähkli poolmed langesid taevast sada kilomeetrit teine teise kohta!! E täpsustab, et see pähkel praegu ei ole kreeka pähkel ja on terve, aga ma ei jäta, väidan, et ime on järjest suurem: mõelda, taevas oli pähkel, mis koosnes tervest metsa- ja poolest kreeka pähklist! Vatikani tuleb teatada ilmtingimata!!
Mul on kaasas raske 120–400 mm objektiivikolakas ja kui oleme einestanud orangutanide juures, läheme jälgima röövlinnuetendust, kus mul läheb korda sellega eesmisele ja külgmisele naabrile mitte mööda pead virutada. Etendus on üldjoontes sama kui eelmine aasta, seekord on istekoht kavalam (varjus ja otse üle lendab linde). Etendus matkib väidetavasti 14. sajandi kullimänge, aga nalja hakkab saama hetkest, kui George Clooney vanema venna taolist ratsanikku nimetatakse isandaks arhailise sõnaga messire. Seda kuuldes kangastuvad stseenid filmist „Les visiteurs”, kui XX sajandisse sattunud XII sajandi rüütli kannupoiss on avastanud järjekordse ime, näiteks auto või WC-poti. Kõiki ratsanikke nimetatakse vürstideks ja printsideks (nt üks kehastub pimedusevürstiks, kes peab jahti kassikakkudega, kuigi kakk lendab lahki laskmisel otsejoones areenilt ära). Prantsuse keskaegsele kullipeole on kohale ratsutanud otse Kesk-Aasiast ka Kasahhi printsess (pagan, ma ei mäleta enam ta nime, öeldi olevat nagu Cecilia või Claudia), kaasas stepikullid.
Õnnestub võte, kuidas valgepea-merikotkas püüab areeni keskelt tiigist „kala” (väike, kollane, sulgedega, väga surnud), ja kuidas madalalt lendavad üle raisakotkad. Objektiivivahetus on küll tüsilik, sest koti avamise peale hakkab areeni kommentaator meenutama, et toidu söömine etenduse ajal on keelatud.
Kohal on mitu lasteaiatäit mudilasi ja üks raisakotkas valib neist ühe välja. Algul maandub kaks rida ettepoole pingi peale, aga siis hüppab lähemale. Talitaja viib linnu kaenlas minema.
Pärast tiirlevad väiksemad kullid veel hulk aega taeva all, ei ole neil kiiret puuri tagasi. Ei tea, kui palju on loomaaias selline loomulik kadu?
Kulliareen on kohe metsa kõrval, metsas pesitsevad aga varesed, kes asuvad puulatvadesse maandunud kulle kohe kiusama.
Seejärel käime vaatamas ka merilõvietendust, mille ettevalmistusi nägime talvel. Kommentaarist midagi aru ei saa. Üks ujuja on uus (peas ilmekas nn Medvedevi soeng), eelmise aasta omadest on etenduses ainult habemik meesterahvas. Kommenteerija arvan olevat prantsuse Silvi Vraidi. Mitu trikki on samad kui mullu, mitu uued. Valgus on hea, pildid tulevad hästi välja, järeltöötlust ei vaja üldse.
Tagasisõidul rongitsirkus jätkub. Oleme jaamas kell 17.15, mil on perroonil ees mingi rong, mille sihtkohta ei tea. See paneb hetk hiljem uksed kinni ja väljub. Selgub, et see oli eelmine rong siinmaa pealinna (mul oli varaseim ärakirjutatud rongiaeg kell 17.51). Ootame, näeme mööda sõitmas kaht TGV-d (üks läheb Pariisi ja teine tuleb sealt), siis tuleb meie 17.51 rong.
Järgmises jaamas seisame ligi pool tundi. Vahepeal öeldakse, et edasi järgmises jaamas (samas, kus hommikul käisime korraks perroonil seismas) on juhtunud midagi ja rongid seisavad (mõtleme, et äkki selle rongiga, millest just maha jäime, ja muretseme hommikuse lahke jaamakorraldaja pärast). Magan veel paar törtsu ja siis kamandatakse need, kes tahavad sõita lõpp-peatusse, ümber kõrval seisva TGV peale, kus seisame veel veerand tundi. Itsitan, et nendele, kes tahtsid sõita järgmisse peatusse, korraldatakse kas jalgsimarss või otsitakse linna pealt kokku jalgrattureid, et need võtaksid nad pakiraamile.
TGV-s jälgitakse, et 2. klassi reisijad satuksid ikka 2. klassi (kus on kõvemad istmed ja 4 tk kõrvuti). Juhtume vahesse, mille täidab lasterikas inglise-prantsuse pere, kus ülikannatlik pereisa teeb väikseimale lapsele ajupesu, seletades talle piiblilugude pildiraamatust Noa loo pilte (inglise keeles). E ütleb, et ma mingil juhul nägusid ei teeks (kuigi mind väga huvitaks, kuidas said Lähis-Idasse kohale pildil olnud pingviinid ja kas dinosaurused ka ikka olid).
Kui sõitma hakkame ja rong keerab, näen, et rikkega jaama poolt suitsu ei tõuse. Hea seegi. Siis seisame metsa vahel hästi kitsas kohas (mingis süvendis; raudteed on seal üksainus rööbe) veel veerand tundi; öeldakse, et püsige rongis ja ärge uksi lahti kangutama hakake. Meenutan, et umbes sealkandis toimus eelmise kümnendi keskel XXI sajandi jaoks arutu rongiõnnetus, kus reisirong ja kaubarong põrutasid nägupidi kokku. Oleme siinmaa levis ja seega vaatame, mida kirjutab rongifirma koduleht. Seal seisab sõna incident; teine rike juhtunud ka teisel suurel liinil. Kohalik leht ei tea kirjutada muud, et on juhtunud ja firma ei tea, millal rongid liikuma saavad.
Märkan piletitasku pöördelt, et rongifirmal on kohustus hüvitada reisijale kaotatud aeg, kui tema süül on rong hilinenud vähemalt 60 minutit. Nuu jaa... kuigi paarsada meetrit enne jaama seisatume veel korra (taas „ägeda liikluse tõttu”), on hilinemine kokku ainult 55 minutit. Perroonilt tungeldakse sisse sellise innuga, et minu ees oma perekonna sadat pakki veeretav inglise pereisa pühitakse tamburist tagasi ja meie, kes me oleme tema järel, samuti. Palju ei puudu, et satume õhtuks veel Pariisi.
* * *
Õhtul leian tänava servas rohu seest seninägemata linnusule. Oleks nagu pruun udusulg, aga on 20 cm pikk ja 5 lai. Ei tea, kes üle lennanud hiigellind selle kaotas.
No comments:
Post a Comment