P, 1587. päev: matk

Rattamatk E-sillast allavoolu. Kui rattad sõidukorda seame, möödub 4 inimesega seltskond, kes kõik vaatavad. Uhke.

Esimene takistusriba on sillaremont: üle viib umbes 5 m pikk ja lenksudest kummaltki poolt 10 cm laiem sõidurada, mis kuni nii 1,20 m kõrguseni kaitstud puitplaatidega. Meenub õpinguaegse elukoha lähedal olnud vana kaubanduskeskus, kus oli sambapaar, mille vahelt sai rattaga läbi nii, et kummalegi poole jäi ruumi 2 cm. Hindan praegu aga vigursõiduoskusi üle ja sõidan külitsi vastu seina, libistades püsti püsimiseks (või noh kukkuda ruumi ei olegi) peopesadega mööda piirdepealset. See on hööveldamata laudadest, mis veel kord tõestab, kui kasulikud on rattakindad.

Siis väikene raudteest ülekäigu otsimine, sest rattatee läks muidu silla alt jõe äärest läbi, aga on nüüd kinni.

Hoian väikest fotokat kogu aeg käepärast ja teen pilti ka sõidu pealt.



Kaks tuvi

Tee läheb jõe ääres allavoolu, nii et peaaegu kogu aeg on jõgi vaateväljas. Lendavad-ujuvad (ja rohkem või vähem jäävad ka pildi peale) luik, pardid, hiljem haigur ja pardipojad. Luik lendab madalalt jõe kohal ja teda nähes vajutan fotoka „sisse” (tegelikult kogemata välja) ning lahe pilt jääb tegemata.

Rattatee lähedale jääb ühes külas tegutsev loss (1728), mida tahan näha. Näeme. Lossi juures pargivad sobimatud autod. Lossi asemel olnud varem vesilinnus, mis tähendab, et külla on kas kasvanud paar meetrit kultuurkihti või oli jõgi keskajal tunduvalt kõrgem.

Mismaine restoran sobiks Riisikülla paremini kui Hiina restoran? (Märgala lähedal, busside vahetamise asulas on kohe bussipeatuse juures restoran Haige, st [midagi] Hai Ge. Minge, saate pärast rääkida, mis kõik peeni toite te „haigemajas” või „haige juures” sõite.) Riisiküla restorani on eriti teretulnud inglise keele valdajad, sest restorani nimi on midagi nagu Dong [miski]. Restorani taga on angaarilaadne tööstushoone, mille II korrusel elab värvikas sisserännanute pere, kes tuleb meie eine ajal koju ja kelle olemasolu me siis kogu ülejäänud eine kuuleme. Muidu on restoran tagasihoidlik, aga püüdlik. Rattad pargime laua kõrvale ja alla.

Lõpuosa 12 kilomeetrit me just sõitsime kaks nädalat tagasi. Jõe vastaskallast palistavates kämpingutes keeb elu, aga parim vaade, kuidas jõkke on asetatud plasttoolid ja nendel lebotavad suvitajad, õlled käes, jääb siinkaldal oleva võsa tõttu pildistamata.

Kärbime ära põike siinmaise suurima loodusliku järve äärde, siis (E-chi jõudnuna) otsustame ära jätta kogu tagumise otsa, mida mu arust ei ole kuigi palju, „ainult” 18–22 km, poolteist tundi (jalgrattamatkade läbisõidutunnetus on suhteline, vt selle loo kolmas lõik). Ilm on palav ja lähme kohalikku kohvikusse veini ja jäätise järele. Väike tagantsurkimine ja jõuame järgmise bussi peale. Tundub, et riisling on alkoholivaba, ja ma ei ole päris veendunud ka selles, kas see on ikka tehtud viinamarjadest, äkki on sünteetiline (nagu kunagi Ateena arheoloogiamuuseumi kohviku ülijube sidrunimahedik, mis meenutas rohkem mingit pesuvahendit).

Täheldan suureks rahulduseks, et meid kunagi karpidega mürgitada püüdnud restoran Must Kotkas on sulgenud uksed ja aknad.

Topime rattad bussi vahekäiku (mina enda oma targurpidi suisa tagumise istme juurde nurka; rattad käivad kokku, noh, ja spetsiaalsesse kandekotti – mille seest ma täna hommikul jaamas avastasin kandepandlad). Klõpsin bussi tagaaknast vaateid (näiteks kaunis maastikuvaade koos pikivahet mittehoidva mootorratturiga, kelle rinnal kiri MAFIA).