21. mai 2011 õhtul kell kuus (kohaliku aja järgi) pidi saabuma maailma lõpp, aga siin toimus selle asemel hoopis eesti koori kontsert, kus viibisin napi ametliku osa ja pärast pilte valides-töödeldes mõtlesin, et oleks ikka pidanud võtma kaasa eksponomeetri, andma selle mõne esirea inimese kätte ja teadustaja oleks siis võinud aeg-ajalt öelda saalitäiele piltnikele sobivaid säriaegu-avasid. Mustsinine ja valge rõivastus (mille järgi särituse mõõtmine läheb pigem untsu kui õnnestub), taustal maani aknad, milles päikesevalguses säravad valged seinad – tänapäeval pildistavad paljud, aga ei tea, kuidas pilt tekib, ning seega ette mõelda ei oska.
Päeval toimub ka operatsioon „Igaüks peab oma risti kandma”, mis algab sellest, et meil on vaja teekannu, vahepeal (pärast muid poode (särgid, koeratoit), sööklat, veel muid poode (padi, ühekorrataldrikud, -kahvlid) ja majandustarvete poe 1. korda (lavendlid)) käime toomas kokkupandavat käru (kandevõime 80 kg) ja siis tirin kirjutuslaua ka kohale. Kohaletoomine on lihtsam kui arvata, v.a keerukas D. maantee ja Erakla tänava ristmik, kus tuleb minna äärekivist ülessaamiseks kaarega maanteele, ja maja välistrepp. Pärast kontserti ja õhtul kaht klaasi veini panen uue laua ka kokku: märkigem, et kadudeta ja purustusteta ning – Made in Germany – ühtki pulka ei jää üle ega puudu ning ühtki auku ei pea juurde puurima ning ükski valmis auk ei ole ka liiga sügav nagu raamaturiiulil (Made in France). Muidugi on tööriistaks akutrell, sest kirjutuslaud seisab koos 98 kruviga, mida ma käsitsi nüüd küll kruttima ei hakka. Kirjutuslaua massist (40,5 kg) enamiku moodustab lauaplaat ja vaba otsa jalg, mis nähtavasti on täispuidust*.
* Kolijad täispuidust, tapitud ja lahtivõetamatut kummutit tassides: „Olete te ikka kindel, et selle sahtlid on tühjad?”
Kas ma pean eraldi lisama, et teekannu meil ikka ei ole?
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment