P, 1594. päev: mehel nimeks lihtsalt Yun

Külm ja vihm, matkale ei lähe.

Arvestades, kui vähe puutuvad karvased sõbrad praegu kokku kohalike rohuplatsidega (nad eelistavad viimasel ajal kruusaplatse), peab siinkandis iga rohututi otsas varitsema terve hord puuke.

Meid on haaranud perekondlik peajalgsete-vaimustus. Mina loen tõsist teaduslikku kokkuvõtet „Peajalgsete käitumine” (kus on kirjas, mida teatakse ja mida saaks uurida tulevikus) ning E loeb populaarteaduslikku raamatut „Kaheksajalg”.

Söögi kõrvale vana hea „Les visiteurs” (1993). Imetlen veel kord, kuidas seal filmis on endisaja olustik ja suhtumine tabatud ilma suuremate möödalaskudeta.

Päeval kuulan raadio arhiivist Juure ja Kiviräha kommentaari eilsele üritusele. Eile oli raadio hääle ja teleka pildi ühendamine tehniliselt veel raskem kui siis, kui raadio ja telekas olid eri tubades (tookordne lahendus: kõrvaklappide endi 3 m juhe + 3 m pikendusjuhe), mistõttu pidime kuulama Reikopi kommentaare. Kokkuvõte võiks olla eesti vanasõna „Ära hõiska enne õhtut!”, kuigi iseenesest on tore, et algselt teleajakirjanik Andres Raidi ja hiinatari Chiri-biri-bini sõprusest pajatanud laulu kaver jõudis taanlaste esituses lausa 5. kohale.