Eriti meeldib mulle pilt, mis tugevasti meenutab üht National Geographicus olnud fotot, millel oli mingi India rituaal: pidurõivis pärismaalased, ümber etnilist kola täis koobas, tingimata lainurkobjektiiviga (24 mm efl!), esiplaanil üks sätib teist ilusaks, tagaplaanil rõõmustab laialt kolmas, kes arvab, et ei jää pildi peale.
Veel impordin pildiarhiivi päevased Mummilast pärit mesimummipildid ja veedan mitu tundi, mummide välimääraja käes (muidu heas putukate välimäärajas on mummide osa kehv), ja üritan saada selgust arhiivi piltidesse, mille märksõnaks lihtsalt Apidae. Teen enneolematuid avastusi, nagu et venna juures maal on mitu mummi hoopis kägukimalased (keda eesti Vikipeedia väidab veel kuuluvat perekonda Psithyrus, mida uuemad taksonoomilised allikad enam ei tee, kimalased ja kägukimalased on nüüd mõlemad perekonnas Bombus – nagu ka väidab eesti Vikipeedia hallvarese veel varese alamliigiks, kuigi otsus, et hallvares on iseseisev liik, tehti juba 2002). Mitmel 2004. a lähipildil on nimelt selgelt näha anatoomilisi tunnuseid, mida mummide välimääraja andmeil saab määrata ainult nõela otsa pistetud surnud isendilt mikroskoobiga.
Mummidest veel see lõbus lugu, et rongauurija Bernd Heinrich üritanud noortele ronkadele õpetada, et isased mummid on nõelata ja neid on mõnus süüa, näidates ise ette – ja saades kohe valusa õppetunni, et ei ole isaseid mumme emastest eristada nii lihtne midagi!
Muidu käime päeval Kõrgmetsa tee ääres Itaalia restoranis, millest on seni peletanud sildi kole pilt.
No comments:
Post a Comment