Väga rahulik, sest unustasin hommikul mobiili maha.
Rongaraamatus kirjeldatakse lustakaid katseid, kus uuriti, mille järgi tunnevad rongad ära inimesi. Samuti mainitakse imelisi juhtumeid, kuidas ronk päästis väikest kasvu daami varitseva puuma käest ja jahimehe varitseva karu käest. Et lennanud kummagi ja mingi põõsa vahel edasi-tagasi, pidevalt karjudes ja kiskjast teatades. Raamatu autoril, rongauurijal on aga asjast hoopis vastupidine arusaam: ronk näitas kiskjale, kus on hõlbus saak, et siis sellest ise osa saada.
Raamatus kirjutatakse ka 1994–1996 Saksamaad vallanud rongahüsteeriast, kus ajakirjanduses kinnitasid tunnistajad, kuidas nad ise näinud, kuidas vana ronk olevat kamandanud oma rünnakrühma vasikat ründama ning need siis vasika ära tapnud. Ronkade tapetud vasikate eest maksti koguni kahjutasu. Maksti seni, kuni märgati, et rongad ründavad ainult nende talunike vasikaid, kes loomade eest eriti hoolt ei kanna (rääkimata sellest, et teisiti kui röövlindudel, ei läbista ronga nokk loomanahka – vareslased ei ole röövlinnud, vaid värvulised, kes veel ei tea). Hakatud uurima ja eks selguski, et rongaprobleem oli ainult nende vasikate korral, kes olid sündinud vabalt peetavatel veistel. Lõpnud vasikaid hakati ka uurima, et selgitada, kas nendest üldse elulooma olnuks. Kahe aastaga selgus, et päris palju vasikaid suri loomulikku surma ja rongad käisid nokkimas nende laipu. Lõppesid sensatsioonilised lehelood ronkade agressioonist – ja ühtlasi peatus ka rongauuringute rahastamine.
* * *
Mme Kookon käib ukse taga lõugamas kell ½12 p.l. Nii vähe kui aru saan, tahab ta suitsu peale tuld. Kui tema pildistamine ükskord õnnestub, annan teada.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment