L, 1607. päev: gravitatsiooni tõmbel

Väga sobivasti muistsest ajast tuttava jalgrattapropageerija sünnipäeval jalgrattamatk, mille tegemist olin plaaninud juba õige ammu. Ülemises otsas olin käinud kolm aastat tagasi lennundusmuuseumis, alumise otsa uisutasin kaks aastat tagasi.

Seekord olen varustunud jalgrattaprillidega. Eelmine kord lendas mulle silma keegi väike putukas ja tegi lau all nii kaua ujumisliigutusi, kuni pisaravedelikku uppus. Not nice. Jalgrattaprillidel kolmed klaasid, värvitud, oranžid ja sinised peegelklaasid. Eile toas proovides olin leidnud, et sinistel on värvus kuidagi ebaühtlane, ja seega täna bussis vahetan need oranžide pilves ilma klaaside vastu. Jalgrattaprilli eelis on see, et sellele ei pääse tuul taha nagu päikeseprillile, ja stammlugejad juba teavad, mida ma arvan päikeseprillidest jalgrattasõidul. Samas üle paari tunni päikesepaistet mu silmad ilma päikeseprillideta ei kannata (rattasõidul aitab kõvasti ka kiivrinokk).

Saan teada, et oranžid klaasid tõesti suurendavad pildi kontrastsust, aga üks asi ei toimi üldse: kui prillid eest võtta, on pilt mitu minutit kole sinine, ja kui prille eest mitte võtta (või kui võtta, aga mitte mitut minutit oodata), ei saa aru PL-CIR filtri asendist – peale selle, et seda keerates läheb taevas tumedamaks, läheb ka pilt soojemaks või külmemaks. Mitut minutit harjuda ei ole aega.

Pilte on üldse vähe ja, nagu matkadel ikka, on algusest rohkem. Algusots on „kõrgel” mägede vahel, on vaateid, on kauneid niite ja põlde, on kauneid kuusikuid, mille vahel looklev oja paisub teekonna lõpus tuntud veinijõeks. (Arutame, mispärast arvatakse Eestis, et sakslane peaks tulema kuhugi kaugesse Eestisse metsa vaatama, nagu Saksamaal metsa ei oleks.) Nagu ikka, on alguses teekond pikem (alguses on tee ka natuke ülesmäge, vast seepärast). Keskosa kohta on mul samakõrgusjoontega kaart ja seega näen ära punkti, kust alates on tee ainult allamäge.

Söögikohti on vähem kui mäletasin (otse tee ääres kaks, pisut eemal veel kolm). Meil ei ole kaasas jalgrattalukke ja kuivõrd kellelgi ei ole ratast laua ääres (mina: aga kellelgi ei ole meie rataste sugust jalgratast ka), siis ei taha me olla esimesed ja peatuma ei jää. See tingib muidugi selle, et matka viimane ots on kole kiire ja vahepeal heietan muremõtteid, et mida rohkem linna sisse, seda vähemaks jääb teeservas põõsaid ning seda suuremaks läheb tõenäosus saada trahvi. Aga suureks õnneks näitasid teeservas olnud vanad raudteest jäänud kilomeetripostid kaugust mitte jõeoru lõpuni ehk kunagise raudteeliini tegeliku alguseni (kust on raudteejaama veel 5 km), vaid kohani raudteejaamas, kust liini raudtee tegelikult ära keeras. Sealt jaamahooneni on ainult paar kilomeetrit, seega on matk umbes 3 km arvatust lühem. Kesklinna katused (konkreetselt jaamast 300 m kaugusel oleva kloostrikiriku katus) ilmuvad varem kui kardetud ja seega lõpp hea, kõik hea.

53 km teekonnast hakkab ilmuma probleem, millele me teekonnal lahendust ei leia, juba esimestel kilomeetritel: jahe on ehk oleme liiga õhukeselt riides. Kui teekond läheks mitte mäest alla, vaid mäkke, seda muret ei oleks. Metsa vahel on algul külmem, pärast (allpool) soojem kui kõrgel lagedal. Vahepeal paistab ajuti päike. Mõtlen ühel eriti külmal lõigul, kas saaks teha midagi, et hakkaks soojem (tagapool on teekonna lähedal bussipeatusi, aga sinna tuleks ronida ja hulk aega oodata; viimases hädas saaks ümber võtta jalgratta kandekotid, aga nendega ei sõida jne); ei mõtle midagi tarka välja, nii et sõidame aga edasi.

Aga, nagu öeldud, on allpool soojem. Lõpust 25–5 km on suhteliselt sirge mäest laskumine, edasi keerukavõitu linnaliiklusolud. Keeran ühest kohast teisiti kui eelmine kord ja satume jaama ka selle tõttu pisut varem.